Osalesin 2014. aasta suvel esmakordselt toimunud Tankla õpilasmalevas.
Minu kaks töönädalat möödusid Sangaste lossis, kus oli pidevalt meeldiv ja sõbralik seltskond. Nii lossi töötajate, malevlastega kui ka rühmajuhtidega sain väga hästi läbi.
Esimene maleva päev oli pärast laulu-ja tantsupidu. Olin öösel koju jõudnud ning ennelõunaks saabusin väsinuna oma suurte kompsudega Sangastesse. Lossi peaukse juures vaatas mulle vastu väga kirju seltskond: oli valgakaid, tõrvakaid ja ka otepäälaseid ning minu suureks üllatuseks oli meie seltskonnas vaid kaks noormeest. Juba tutvusringil sai meil tohutult nalja ning polnud päeva, kus me ei naernud.
Meie töö seisnes peamiselt heakorratöödest: niitmisest, rohimisest, riisumisest, risu ära koristamisest ja selle põletamisest. Kuna Sangaste lossis on hotelliosa, siis meid, tüdrukuid, pandi vahest ka hotellitube koristama. Naljatades ja lobisedes möödusid tööpäevad kui linnulennul ning kahe nädala jooksul suutsime oma kambaga lossiümbruse märgavalt ilusamaks ja puhtamaks teha. Ka perenaiselt tuli ohtralt kiidusõnu, mis andsid indu ja hoogu aina juurde.
Sangaste vägesid juhatasid kolm rühmajuhti: Merle Tombak, Tuuli Merimaa ja Kati Velner. Tänu neile kolmele vahvale naisele oli meil märgatavamalt kokkuhoidvam rühm. Nad korraldasid meile vabaks ajaks huvitavaid tegevusi: tegime leiba, käisime vibu laskmas ning kujundasime oma taldrikuid ja tasse. Kõige vahvam oli minu meelest nädalavahetus, kui Tankla õpilasmaleva kokkutulekule minnes ööbisime Tuuli talus. Sinna minek oli jalgsi. Teekond oli pikk ja väsitav, kuid meid ootas suitsu- ja tünnisaun. Lisaks rühmajuhtide mõeldud tegevustele otsisime ka väikseid ühisettevõtmisi: mängisime lauamänge ja kaarte, toksisime võrkpalli, laulsime ning nautisime ümbritseva looduse ilu.
Malevast ei puudunud ka rets ehk meie ristimine malevlasteks. Meie rets oli omapärane sellepoolest, et see toimus öösel. Meid äratati kahe ajal ning öeldi, et ühe rühmajuhi tütar, kes tal malevas kaasas oli, on kadunud. Ma uskusingi tõsimeeli, et hakkame teda otsima, kuid kummalisel kombel viidi meid lossi keldrikorrusele, kus pikk peenike koridor viis laste mägutuppa. Me polnud sinna kohalegi jõudnud, kui eest hõigati, et keegi tuleb. Järgmisel hetkel hõljus meist mööda Sangaste lossi kunagine krahvinna, kellel olid peas tulipunased silmad. Ehmatus oli suur ning nii mõnigi oli pikka aega šokis. Lastetuppa jõudes oli meil pisike ülesanne ning seejärel suundusime lossi torni, kus nautisime imeilusat vaadet öisest Sangaste ümbrusest. Hiljem andsime malevlaste vande ning mudaste käejälgedega kinnitasime igavest truudust malevlastena!
Selle kahe nädala jooksul ei olnud hetkegi, kus oleksin üksinda aega veetnud: meie kambavaim sai mõne päevaga nii tugevaks, et viimasel päeval oli kojuminek väga raske. Neid kahte nädalat igatsen praegugi ja meenutan seda malevat vaid positiivsete sõnadega. Õpilasmalev on koht, kus iga noor peaks käima ja saama meeletult toreda kogemuse kogu eluks. See õpetab ka, et töö pole ainult raske ja väsitav, vaid selles on ka palju positiivsust.
Grete Liivamägi
2014. aasta malevlane
Vaata, kuidas registreeruda
Vaata pildigaleriid, kuidas möödus 2014. aasta Tankla õpilasmalev
