Minu esimene malevakogemus oli 2014. aasta Tankla Õpilasmaleva Helme rühmas.
Kui uurida vanemate mälestusi lapsepõlve kohta, räägitakse peaaegu alati töö tegemisest kolhoosipõllul ja erinevatest töömalevatest ning paljust, mis seal juhtus. Seega, nähes 2014. aastal kuulutust, et ka Valgamaal tuleb õpilasmalev, otsustasin ennast kirja panna.
Et asja enda jaoks veelgi huvitavamaks teha, ei läinud ma kodu lähedale malevarühma, vaid kaugemale. Otsus sõltus muidugi ka tööst, mida seal teha tuli. Kuigi paljud tööülesanded olid samad, mis mujalgi rühmades, tundus Helme maleva rühm mulle kuidagi kõige huvitavam.
Malevast tuli tõesti palju mälestusi. Juba ainuüksi seltskond oli väga vahva, kõik suhtusid kõiki hästi ning kedagi kõrvale ei lükatud. Koos sai peale töö tehtud veel palju muudki: suure osa vabast ajast veetsime võrkpalli, lauatennist või kaarte mängides, öösiti vaatasime jalgpalli MM-i või filmi. Samuti sai käidud ka ujumas.
On, mida meenutada
Suhtlesime ka teiste maleva rühmadega. Meile anti võimalus külastada teisi rühmi, mida me ei jätnud kasutamata. Nägime, kui head elamistingimused meil võrreldes teise rühmaga olid: me saime magada voodites, meil oli transport töökohta, meil olid suurepärased toidud jne.
Peale külastuste toimus nädalavahetusel kõikide malevarühmade kokkusaamine. Ka see oli mälestusterohke sündmus. Kõige põnevam oli muidugi rühmade vaheline võistlus. Võitja rühma nime mul enam meeles pole, kuid see polnudki oluline, olulised olid tegevused ja üksteise toetamine jne.
Igatahes, nagu juba arvata võite, malevas käimisest on, mida meenutada. Aga see kõik tuleb vaid juhul, kui seal ise osaleda, aktiivne olla ja inimestega suhelda. Tööd peab ka muidugi tegema, kuid see on hea seltskonnaga imelihtne.
Maris Turb
2014. aasta malevlane
Vaata, kuidas registreeruda
Vaata pildigaleriid, kuidas möödus 2014. aasta Tankla õpilasmalev
