Võistlused, kus vastutegevust ei kohta ning seljakott jääb laagrisse.
15.-19. august toimus Rootsis täpsemalt Vällinge Kodukaitse koolis järjekordne sõjaliseportlik võistlus. Minu jaoks oli see järjekorras juba kolmas. Võrreldes Eesti võistlustega ei pidanud keegi poolteist päeva 20 kilost kotti seljas kandma ning ka enamike kodutütarde suure hirmu, vastutegevuse pärast ei pidanud Rootsis keegi muret tundma.
Kuna olen Rootsis neil samadel võistlustel käinud juba mitu korda, siis minnes teadsin juba, milleks ennast ette valmistada. Kuigi mina, nagu ennist ka mainisin, olen sellel võistlusel käinud kolm korda, siis ülejäänud meeskonnast on igakord olnud erinev. Nii ka seekord. Seega oli minnes väike ärevus sees, et kuidas kõik sujub ja mitmenda koha seekord koju viime. Varasemalt olime saanud nii teise kui ka esimese koha tüdrukute arvestuses. Üldarvestuses oleme varasemalt ka päris tublid olnud ning päris mitmetele poiste võistkondadele pika puuga ära teinud.
Kõige suurem erinevus Eesti võistlustega on see, et mitmekümnekilomeetrist matka nagu kodus tavaks, Rootsis ei olnud. Seal rõhuti rohkem meie tehnilistele oskustele, mitte meie vastupidavusele ning toimetulemisele üksinda metsas. Samas ülesanded nii väga erinevad ei olnudki. Laskmine, esmaabi, takistusraja läbimine on ainult mõned näited. Vabaaega anti meile palju, mis oli hea, kuid pika peale ära tüütas, sest meie tiim on harjunud sellega, et kui oleme juba võistlustel, siis võtame seda täiega ning tohutu vaba aeg tundus meile ebavajalik. Oleksime tahtnud lihtsalt kõik kiirelt ära teha ja siis puhata ning Rootsi kaunist loodust nautida.
Kuna olen tegelenud vabal ajal orienteerumisega ning see ala pakub mulle huvi, siis ootasin ja samas kartsin kõige rohkem suurt orienteerumist. Miks suurt, sest antud võistlusel oli kahte tüüpi orienteerumist. Distantsilt pikem ja individuaalne orienteerumine ning lühike teateorienteerumine. Metsad on Rootsis ilusad- männid, kaljud, suured järved. Loodus on seal vapustavalt kaunis.
Vastuvõtt rootslaste poolt on alati olnud väga soe. Kõik on väga toredad, alates sööklatädidest, lõpetades konkurentide ning tähtsate juhtidega. Oleme saanud neilt võistlustelt palju sõpru, kellega siiani interneti teel suhtleme. Väga hea klapp on alati teiste välisvõistkondadega, kellega pidigi tegelikult kokku hoidma, olime ju kõik võõrad.
Oma kolme osaluse põhjal võin öelda, et tegelikult oli see võistlus, mis on minu oskusi kõige paremini lihvinud. Eesti võistlustel on alati midagi uut, mis tegelikult mulle meeldib, kuid sa ei tea kunagi ette, mis sind järgmiseks ootab. Rootsis tead aga ette ja saad mitmekordse käimise korral oma tulemusi analüüsida. Nii tead, milles pingutada rohkem ja milles oled päris tasemel.
Aga tegelikult ei ole kõige tähtsam võit, vaid osavõtt ning see, et kõigest tehtust rõõmu tunneksid. Sel aastal saavutasime Rootsi võistlustel kolmanda koha, samas teades, et oleksime suutnud paremini. Kuid põhiline oli see, et tundsime asjast rõõmu ning tegime kõike meile omase hulluse ja naljaga. Lõime palju uusi sõprussuhteid, sõime Kodukaitse kooli hämmastavate kokkade maitsvat toitu ning nautisime igat hetke, mis saime. Ega pole just tavaline, et teateorienteerumise finišis elab sulle kaasa 50 Rootsi noormeest, kes kõik plaksutavad, teevad lainet ning hüüavad su nime. Need ongi hetkel, mille nimel elada ja mida mäletada. Tähtis pole võit, vaid elu nautimine.
Kadrian Possul
Kodutütar
Valgamaa Ringkond
