Igal sügisel on meil traditsiooniks saanud Kuperjanovlaste rajal osalemine ning ei erinenud ka see aasta eelmistest. Kõige lihtsam osa on meeskonna kokkupanek, kohustuslikus nimekirjas näpuga järje ajamine ja varustuse kokku pakkimine ning reedel sõit Valgamaa poole.
Sakala malevast osales sellel aastal Kuperjanovlaste rajal kolm võistkonda. Kõige nooremas astmes pisikeste võistkond Jakobsoni rühmast. Omavahel asusid vanemas astmes võistlustulle kaks Sakala meeskonda: Juhtimis- ja tagalarühma noored (JuTaR) koosseisus Reio Sild, Jaanus Nurmsalu, Rait Kurrikoff ja Kristi Loit ning kodutütred ja noored kotkad võistkonna nimega Rohelised Smurfid. Omavaheline konkurents oli juba ette planeeritud sest mõlemas meeskonnas kavalad pähklid koos!
Reede õhtul anti esimene start luureülesandele. Kõik meeskonnad üritasid välja mõelda erinevaid strateegiad. Suurem osa võistkondi startisid luure ülesandele koheselt. Ka Rohelised Smurfid kadusid laagriplatsilt kiirelt. Meie seevastu kalkuleerisime erinevaid võimalusi ning lõpuks läksime metsa luurele kahe lahingpaarina – kaks meeskonnaliiget esimesena ning teised kaks mõni aeg hiljem. Esimesel lahingpaaril õnnestus luurealasse kenasti infiltreeruda, teistel õnnestus jõuda luureala algusesse, kus kohtuti Roheliste Smurfide meeskonnaga. Kohtumisel vahetati siseinfot - väga kaugele ei õnnestu seda rada pidi minna, sest vastutegevus on kohe vastas. Vaatasime koos kaarti ning leidsime, et mõistlik oleks luureülesande jaoks jõud ühendada. Lähenesime ülesandele loovalt ning kahe meeskonna neiud saatsid noormehed ees metsa ning otsisid ise edasi head kohta, mis kaudu luurealasse siseneda.
Luures olles tegi süda paar kiiremat lööki iga väikese krabina peale, sest vahele ei tahtnud meist keegi jääda. Kohtusime oma meeskonna liikmetega lõkke juures öösel kell kaks, et luureraport täita. Selle täitmine möödus seekord üsna lõbusalt, sest infot oli omajagu olemas – sõnastamise küsimus puhtalt. Ka enne esitamist sai salamisi luuratud teiste meeskondade raporteid, mis väga ei õnnestunud, sest kõik varjasid oma infot kiivalt. See on arusaadav – konkurendid.
Ühislõkke ääres kaua jutustada polnud võimalik, sest järgmisel hommikul antav start tähendas seda, et 24 järgmise tunni jooksul pikka und ette planeerida ei ole võimalik. Seega sai magamiskott lahti pakitud ja telki poetud. Peale võistlust, protokolli lugedes, tuli välja, et meie meeskond sai luureraporti koostamisega päris edukalt hakkama, saime paremuselt kolmanda tulemuse.
Järgmisel hommikul oli äratus kell kaheksa. Meeskondade stardini oli aega täpselt tund. Veel viimane kohustusliku varustuse kontroll, lisaraskuse lisamine ning kindlasti ei saanud unustada hommikusööki. Starti minnes ei olnud väga tunnet, et alustaks võistlusmatkaga, mille kilometraažiks võib kujuneda 50 km või rohkemgi. Kontrollpunktis Alfa võtsid meid vastu naerusuised kohtunikud ning usun, et ka võistlejad olid retkealgselt väsimata ja rõõmsad. Pidime kindla vahemaa läbima kolmel klotsil, loeti meetreid ning vahepeal ei tohtinud jalad maha minna. Alguses võtsime kuidagi lihtsalt ning kui üks hetk taipasime, et tegelikult tuleks täiega teha, siis hakkas asi alles looma. Täpselt sama näitas ka hiljem võistlusprotokoll, kui lugesime sealt, et läbisime etteantud vahemaal 46 m ning sellega tegime esimeses kontrollpunktis puhta töö!
Peale esimest punkti tuli edasi minna mööda linte, ei mingit kaarti ega orienteerumisoskust meilt ei nõutud. Omavahel arutasime, et päris tore oleks terve rada niimoodi läbida, mööda linte! Jõudes kontrollpunkti Alfa 1 nägime jalgarattaid ning oli aru saada, et tegu oli võistlusjuhendis toodud maanteeameti punktiga. Punktis anti meil valida, kes meeskonnast sõidab ilma varustuseta ning kes koos varustusega jalgratta raja läbi ning kes teeb testi liiklusmärkide kohta ning kes jalgrattalubade teooriaeksami. Meie võistkonnast Jaanus ja Rait tegid jalgrattarada ning Reio ja loo autor, tegid testi (üks sooritas jalgratta teooriaeksami ning teine liiklusmärkide testi). Kontrollpunktis toimis kõik ideaalselt, liiklusmärkide testis saime maksimumpunktid ning ka rattaraja ajad ei olnud kehvad, sest protokolli järgi saime Maanteeameti kontrollpunktis hõbedase teise koha!
Maanteeameti punktist suunati meid mööda linti edasi kontrollpunkti Alfa 2. Kohale jõudes tabas meid kõiki üllatus – laskumine kolmandalt korruselt. Mõni meist oli seda enne teinud ja oli eriti õnnelik, mõni läks esimest korda antud ülesannet sooritama ning eriti entusiastlik välja ei paistnud. Peale ülesande sooritamist oli tunne väga hea ning soov ülesannet korrata, kuid kuna meid ootasid järgmised kontrollpunktid, siis pidime edasi liikuma.
Ja nüüd siis meie seiklus algas, sest Alfa2 kontrollpunktist saime oma esimesed koordinaadid ning asusime teele. Muidugi oli vaja enda elu kohe alguses raskeks teha ja nii me sukeldusime metsasügavustesse. Suutsime koheselt ka õigelt teelt veidi kõrvale kalduda kuid lõpuks saime õige suuna kätte. Jõudsime kohale. Jõudes Politsei- ja Piirivalve punkti saime esimese asjana üleliigseid riideid seljast ära võtta ning mõni hetk hinge tõmmata. Kätte jõudis aeg lahendada ülesanne. Ülesanne näitas tegelikult seda, kui ebaloogiliselt me mõelda oskame. Antud kontrollpunktis teenisime kaheksa punkti, mis näitas, et meie pole need kõige teravamad pliiatsid topsis. Võtsime uued teadmised endaga kaasa ja asusime teele kontrollpunkti Charlie poole
Koordinaadid kaardile märgitud, hakkasime liikuma. Liikumine toimus alguses mööda metsaradu ning kohtusime oma noorima võistkonnaga. Nemad olid väga rõõmsad ja õnnelikud, sest neile rada meeldis. Väsimust neis ei paistnud ja kuulda oli, et nad hakkasid oma retke juba lõpetama. Meie aga olime üsna oma teekonna alguses. Jätkasime oma teed. Üks hetk avastasime, et peame ületama kahe joonega tee. Esimene mõte oli, et kindlasti on meid seal vastutegevus ootamas. Otsustatud sai mööda metsi kolamine ning Valgamaa avastamise rõõm.
Mööda võsa ukerdades, põlluääri sumbates, vastutegevust eirates jõudsime lõpuks noaviske kontrollpunkti. Kohale jõudmiseks kulus meil tunduvalt vähem aega, kui ajagraafik ette nägi ning seetõttu saime kenasti puhata ning edasisi plaane arutada, natukene ka keha kinnitada ja teiste võistkondadega suhelda. Noavisetega läks meil väga hästi, ning saime kokku seitse tabamust. Antud tulemus, kolmas koht antud kontrollpunktis, üllatas meid ennastki.
Liikudes jõe ületamise punkti poole, arutasime tee peal omavahel, mida järgmine ülesanne endast kujutada võib, missugune võib paat olla ja mida me seal tegema peame. Vahepeal ergutas ilm meid väikese rahesajuga. Mööda põlde liikudes jõudsime kohale, saime ka veidi puhata ja siis ootas meid ees kanuu ning köis. Ülesande lahendamine jäeti meie otsustada – kas jõe ületab üks meeskonnaliige koos varustusega ja hiljem kolm järgi või lahingpaarid koos oma varustusega.. Meie valisime viimase variandi ning see tasus ka ära. Kontrollpunktis Delta saavutasime neljanda koha ja võisime teisel pool kallast oma retke jätkata.
Teekond kontrollpuntki Eco möödus eksimisteta kuni tee ületamiseni. Vaata, kuidas tahad, aga see oli väga loogiline koht vastutegevuse olemasoluks. Meeskonnaga arutades leidsime, et seekord ei ole mõistlik liikuda mööda teed. Seega tegime sisse väikese ringi, et vastutegevusest mööda saada. Meie üllatuseks aga selle tee peal ei olnudki vastutegevust – see oli pidu meie õuel. Jõudsime oma järgmisesse kontrollipunkti seekord lausa tund aega varem. Hea uudis oli see, et kontrollpunktis ootas meid meie esindaja. Varustasime endid vajaliku veega. Teipisime ka oma jalgu. Silmnähtavaid ville veel tekkinud ei olnud, kuid jalad olid selleks juba veidi hellad. Plaaster ja teip peale ning teekond jätkus. Meie järgmine ülesanne oli seotud miiniga. Kuna meie meeskonnas oli Rait varasemalt läbinud pioneeriõppe ning Jaanus sõjaväe, siis oli väga loogiline, et just nemad saavad selle ülesandega kõige paremini hakkama. Aga seekord meil selles ülesandes väga särada ei õnnestunud. Miinuspunkte me õnneks ei saanud. Kirja saime aja, mis kulus miini paigaldamisele. Polnud aega, et olla õnnetu väikese ebaõnnestumise üle vaid meil tuli edasi liikuda, sest hakkas juba hämaraks kiskuma.
Edasi liikumine ei olnud enam nii lihtne kui päeva alguses. Jalad hakkasid kõigil järjest enam tunda andma ja kaugele ei jäänud ka esimesed lahkhelid teekonna valiku teemadel. Õiges meeskonnas saadakse sellistest asjadest üle ning jätkatakse teekonda. Teekond jätkus taaskord mööda metsi, tihedaid võsasid ning oksasodi täis metsaaluseid. Vastutegevuse ohtu aimates unustas meeskond tihti aga oma hellad või veidi hõõrunud jalad ja kimas üle tee. Metsatee leitud, mis kaardi järgi viis otse järgmisesse kontrollpunkti, oli meie vaevaks ainult jalutamine. Autotulede lähenedes ei olnud kellelgi aega pikaks mõtlemiseks - kogu meeskond metsa all ühiselt pikali. Edasi aga metsa alt välja ning viimased paarsada meetrit punktini. Punkti jõudsime tund varem ja seekord oli soe ning kosutav lõke võistlejaid ootamas. Taas oli võimalus teiste meeskondadega suhelda, kogemusi vahetada ning mõnusalt aega veeta.
Selles kontrollpunktis ootas meid ees sideülesanne. Täitsime ülesande kiiresti, kahe minutiga. Kohtunikelt saime kiita ja öeldi, et olime sellel hetkel kõige kiiremad. Lõpp-protokolli järgi me kahjuks kolme parima tulemuse sisse ei mahtunud - ju siis ei olnud piisavalt kiired. Saime infot ka esimestest katkestajatest ning päris mitmed meeskonnad jätkasid oma retke kolmekesi. Kuid meil polnud see veel jutuks tulnud ja meie läksime edasi neljakesi.
Kontrollpunkti Golf liikudes oli väljas juba päris pime. Edasist rada planeerides ja võimalikku vastutegevuse asukohti analüüsides otsustasime seekord, et mõistlik oleks minna läbi metsa. Sõjaväe läbinud noormees läks ees ning meie haneridapidi talle järgi. See ei olnud hea mõte! Tee peale välja jõudes, võtsid ülejäänud meeskonnaliikmed vastu otsuse edasi liikuda mööda teid või mööda põlde. Otsustati, et läbi metsade liikumine jääb öösel ära. Kontrollpunkti Golf liikusime mööda põlde ja teid ja see oli väga hea mõte. Asi toimis ja järgmisesse punkti jõudsime üsna kiiresti. Meil oli aega piisavalt puhkuseks. Tund aega soojendava lõkke ääres veedetud, saime oma järgmist ülesannet sooritama asuda. Nüüd tuli teha valik, kes lahendab matemaatilise ja kes sooritavad jooksuülesande. Jooksuülesande sooritasid meie noored mehed kiirelt. Matemaatiline lambajalgade kokkulugemine tundus esialgu lahendamatu ülesanne olevat, kuid numbritest said lõpuks putukate ja loomade jalad ning kõik oli imelihtne. Tulemuseks selles punktis kena teine koht!
Enne edasist teeleasumist, rääkisime paar sõna veel teiste meeskondadega juttu. Saime luureinfot, et terve tee, millest me ennist üsna lihtsalt üle saime, oli tegelikult vastutegevuse poolt hõivatud. See info sundis meid oma esialgset plaani muutma ning otsustasime minna ringiga, et vältida soovimatuid kokkupuuteid vastutegevusega. Tagantjärele mõeldes oli see tegelikult kõige valem otsus, mida me üldse selles retkel tegime. Algus sujus kenasti ning vastu tuli mets, kust kaudu plaanisime minna mõnisada meetrit ning edasi mööda metsaradu otse järgmise kontrollpunktini. Metsani jõudsime planeeritud, kuid oodatud metsarada me ei leidnud. Hoopis üks ulatuslik soo oli see, mis meie asimuudi kasutuskõlbmatuks muutis ning edasi tuli meil võidelda pisarate, viha, kurbuse ning lootusetusega. Surudes alla oma hellad või katki hõõrutud jalad tuli meil jätkata teed mööda sood, kuhu me jõudnud olime. Olime nördinud ja lootusetud, kuni jõudsime loomade vaatlusplatvormini, mille juurest läks mööda üks tee. Olemasolevat loogikat kasutades eeldasime, et selline tee peab rabast välja viima sõiduteeni, mis edasi tsiviliseeritumasse kohta meid juhatab.
Mingisuguse x-valemi abil jõudsime välja õige tee peale, kuid aeg tiksus halastamatult meie kahjuks. Nüüd oli juba minutite küsimus, kas jõuame oma järgmist ülesannet täitma või mitte. Miski torkis tagant ning käskis meil tempot tõsta. Kaardi järgi mööda metsaradu liikudes jõudsime isegi 6 minutit enne oma aega punkti. Tunne oli meeliülendav. Täitsime joogipudelid, plaasterdasime jalad ning saime ka kaheminutilise hingetõmbepausi. Edasi suund ülesandele.
Kontrollpunktis Hotel ootasid meid juhendi järgi sõlmed, kuid üllatusena tuli meil joosta mäest alla ja ülesse. Läbisime katsumuste raja küll kiiresti, kuid ka teised võistkonnad andsid endast parima ning me saime tubli viienda tulemuse! Järjest rohkem jõudis meieni infot katkestavate meeskondade kohta.
Edasi oli suur küsimus, kus me täpselt oleme ja kuhu edasi minna. Kuna viimasesse kontrollpunkti jõudsime ainult 6 minutit enne ülesande algust, siis oli tunda, et meil on siiski vaja puhkust. Puhkepausi ajal püüdsime aru saada, kus me täpsemalt asume?. Lõpuks me päris kindlaks oma asukohta teha ei suutnudki ning taas tuli üsna väsinutena edasi seigelda metsas, ronida üle puude, võidelda võsaga ja see ei olnud enam kellelegi meelt mööda, Julgen arvata, et ekslesime niimoodi päris pikka aega, kuni tänu juhusele, leidsime ülesse õige tee.. Peale kõiki puid ja võsasid, kui kontrollpunkt paistmas, aga enne seda ülesronimist vajav mägi, sai antud endast parim. Jõudes lõkke äärde ning kuuldes, et viis minutit on veel meie stardini aega, jättis tõesti hea tunde.
Kontrollpunktis India ootas meid ees granaadivise. Viskasime täpselt 5 granaati, mis andis meile 4-6. koha. Motivatsiooni jätkamiseks hoidis üleval ainult see, et lõpuni oli jäänud vaid viis tundi!
Kontrollpunkti Juliett minnes unustasime ära mõtte ja soovi mööda metsi ekselda. Nüüd liikusime edasi mööda teid! Ja see oli ka üks õige otsus!. Jõudes kontrollpunkti ilma suuremate äpardusteta tund aega varem oli selge, et magamiskott tuleb lahti pakkida ja vaba aeg puhkamiseks kasutada. Väsimus oli see, mis tunda andis. Õnnelik juhus oli, et Jaanus oma silmad 6.48 lahti tegi, sest meie aeg ülesandele minna oli 6.55. Järjekordne vedamine! Seekordki oli ülesandeks jõe ületamine, mis sujus meie arvates edumeelselt, kuid tulemusena saime kirja seekord kuuenda aja.
Veel viimased pingutused enne lõppu! Ümbruskond hakkas tunduma järjest tuttavamana ning liikumine lõpujooksu punkti sujus eelmistest lihtsamalt. Elu tegi lihtsamaks teadmine, et enam ei olnud vaja hoiduda vastutegevuse eest ja liikumine mööda teid oli ka lubatud. Lõpujooksu punkti kohale jõudes ootas meid ees üks tore kraav, millest üle saime vaid mööda puid roomates. Taaskord jõudsime kohale tund aega varem ning saime veidi puhata. Start niinimetatud lõpujooksule ei olnud paremat nime väärt kui samm. Mitte kõige aeglasem variant sellest, aga siiski oli tunda väsimust, villid jalgadel ning kõike muud kaasaarvatud.
Finišisse jõudes oli hea tunne, mis hinge puges! Teadmine, et Kuperjanovlaste rada on selleks aastaks tehtud! TEHTUD! TEHTUD! TEHTUD! Mitte kordagi me ei näinud ega tundnud lõhna vastutegevusest ning sealjuures lõpetasime raja väga hea tulemusega, kokkuvõttes neljas koht! Teadmine, et 13 võistkonnast lõpetas ainult kaheksa, oli hea. Meie võistkonnal läks ka mitu korda ülesandele jõudmine väga napilt ja rada ei olnud väga lihtne, hoidis miski meid koos.
Mis on kindel – järgmisel aastal Kuperjanovlaste rajal oleme me taas olemas!
Tulemustest veel: nooremas vanuseklassis
Keskmises vanuseklassis võitjad
Vanemas vanuseklassis võitjad
Statistiliselt osales võistlusel kokku 31 võistkonda ning koos vastutegevuse ja korraldajatega oli kohal 192 inimest.
Kristi Loit
Sakala malev
