Minu plaan oli proovida kõiki Eesti toite, mida ma varem ei teadnud (välja arvatud liha, sest olen juba pikka aega taimetoitlane). Niisiis tahtsin ma proovida toite lasteaias, kuid neis oli igalpool komponendiks liha.
Liha hommikuks, lõunaks ja õhtuks, kastmetesse oli juba lisatud liha ja kartulipudru sisse samuti. Kui ei olnud liha, oli piim, millega mul otseselt probleeme ei ole, kuid samas selle ületarbimine ei ole ka hea.
Lasteaias oli hommikuks piimasupp nuudlitega või siis juuakse piima ja lõunaks kallatakse seda magustoitude peale ja siis õhtul jälle juuakse piima kõvale. Kui hommikusööki või magustoitudesse ei panda piima, siis oli seal liiga magus moos või kissell ja nendega koos tehakse soolast kaerahelbe- ja riisiputru. Minu soovitus oleks sinna mitte soola panna ja teha moos või kissell natukene vähem magus. Veelgi enam on siin liiga palju maiuseid ja magustoite. Iga päev magustoitu süüa on minu jaoks liig, kuid siin tundub olevat iga päev selleks põhjust. Need on sünnipäevadeks, mardipäevaks, kadripäevaks, emadepäevaks, isadepäevaks, sõbrapäevaks ja jõuludel. Lapsed muutuvad sellise magusakoguse peale pööraseks ja minul ei õnnestunud kaalus juurdevõttu kuidagi takistada. Mulle meeldib, et iga eine kõrvale pakutakse ka leiba ja enamjaolt on see väga hea leib olnud.
Selle kõrvalt olen leidnud Eestist mõned road, mida ma ei ole kodumaal kunagi söönud ja kindlasti igatsema jään. Minu lemmikuteks on saanud mulgipuder, kamaga tooted, küüslaugu salat peedi või porgandiga, Mannavaht ja kõige parem asi üldse on kohuke. Hetkel ostan enda toidu poest ja söön, mis mulle meeldib. Esmakordselt poodi minek ei olnud minu jaoks lihtne. Ostsin tihti valesid asju, eriti neid, milles oli piim sees, kuna enamus piimatooteid olid mulle harjumatult pakendatud. Olin esmakordselt enda elus tänulik selle üle, et toodetel olid peal pildid, mis aitasid mul mõista pakkide sisu. Kõndisin poes ringi google translate-ga, kuid kahjuks ei tea see rakendus väga paljusid sõnu. Pärast pikka poodlemist leidsin kõik endale vajaliku ja järgmiseks sammuks pidin oma ostude eest maksma. Saksamaal olin harjunud maksma sulas, sest kaardimaksed ei ole nii populaarsed ja toidupoodidele tavaliselt ei meeldi, et kaardiga makstakse.
Ei võta kaua aega, et harjuda Eestis maksma kaardiga ja praeguseks ei ole ma juba kuu aega sularaha kasutanud. Esimene kord kaardiga maksmine oli natuke nipiga, sest kaubakettidel on mingisugune liikmeskaart. Kassapidaja küsis minult liikmekaardi kohta ja kuna ma sain sealt aru sõnast “kaart,” mõtlesin, et ta küsis, kas ma maksan kaardiga ja ma vastasin talle “ja”. Seejärel ootas ta, et ma annaksin talle kaardi ja mina ootasin, et ta paneks kaardilugeja tööle, et ma saaksin oma pangakaardiga maksta. Me lihtsalt vaatasime üksteisele otsa ja kassapidaja küsis uuesti, millele ma vastasin “ja” ja siis me mõlemad ootasime taas. Kui ta kolmandat korda küsis, võtsin enda kaardi välja ja mõistsin, et me rääkisime erinevatest kaartidest. Olukord oli natuke piinlik, kuid ta vist sai aru, et ma pole eestlane sel hetkel, kui ma püüdsin hääldada “Head aega”. Õnneks pole toidupoodi minek minu jaoks enam probleem, kuid arvan, et maksan Saksamaale naastes siiski sularahas.
Autor: Carla Halling
Tõlkis: Helena Aavistu
