Valga linna noor tutvus lähemalt freeganluse ja prügisukeldumise teemaga, praktiseerides seda ka ise.
On kaks mõistet, mida loo edasilugemiseks tuleb mõista: freeganism ja prügisukeldumine. Freeganism on elustiili filosoofia, mis keskendub esmaste vajaduste rahuldamiseks alternatiivsete meetodite omaksvõtmisele. Freeganite ideoloogia eesmärgiks on vähendada seeläbi sõltuvust n-ö tavapärasest majandusest. Ehk siis freeganid toituvad ülejääkidest, mida on lihtne tasuta kätte saada kaupluste juures asuvatest prügikastidest.
Prügisukeldumine ehk linnakorilus, mille puhul on tegemist kaupluste poolt äravisatud toidu jahtimisega, et kõlblik kaup raisku ei läheks. Rääkides toidu äraviskamisest, ei mõelda selle all mitte roiskunud või riknenud, vaid kasutamiskõlblikku toitu.
Jõudsin sotsiaalmeedias surfates täiesti juhuslikult freeganismi ja prügisukeldumise teemani, mis mind põhjalikumalt uurides köitma hakkas. Kuna mul on huvi toidu valmistamise, toortoitluse, taimetoitluse vastu ning soov leida uusi maitsvaid ja tervislikke retsepte, tundus see teema veel enam minule sobilik. Põhjaliku uurimise tulemusena jõudsin avastuseni, et toidu raiskamine on suureks probleemiks maailmas. Ainuüksi Eesti kauplustes visatakse aastas ära enam kui 16. miljoni söögikorra jagu toitu.
Sellest ajendatult hakkasin otsima alternatiive, mida toidukao vähendamiseks ise ära teha. Surfasin internetiavarustes edasi, leides pügisukeldujate grupi, kust minu teekond selle teemaga tutvumiseks alguse sai. Foodsharing Tallinn’ grupp on inimeste algatus toidu ületootmise ja raiskamise teadlikkuse tõstmiseks ning üleskutse tasuta toidu jagamiseks. Sain põhjaliku ettevalmistuse prügisukeldumist praktiseerivate inimeste poolt. Kuna olen prügisukeldumise Facebooki grupi tegemistel pikalt silma peal hoidnud, levis sõnum minu prügisukeldumise plaanidest kiiresti ja ühel päeval võttiski minuga Facebooki teel ühendust noormees, kes oli nõus kohtuma ja mind prügisukeldumisele kaasa võtma. Sotsiaalmeedia vahendusel sai kokku lepitud riietus, kellaaeg ja kohtumispaik. Mul soovitati selga panna tumedad määrduda tohtivad riided, soovitavalt kapuutsiga dressipluus või jakk ning jalga ronimiseks sobilikud jalanõud, kätte kummikindad.
Suur kogus kõlblikku toitu
Olime leppinud kohtumise kella 22.30-ks, sest selleks ajaks on kauplus suletud, toiduainete ülejäägid prügikastidesse toimetatud ja väljas piisavalt hämar. Sihtkohta liikusin bussiga, saades vahepeal mitmeid heitvaid pilke bussipeatuses olijailt. Kohale jõudes ootas mind kaaslane. Erinevalt kõigist eelarvamustest oli ta täiesti puhaste riietega meeldiv inimene. Selgus et, noormees on stabiilse sissetuleku ja korraliku töökohaga pereinimene. Meie sihtkoht oli kohe bussipeatuse taga. Selleks, et sinna pääseda, tuli ronida üle kahemeetrise aia. Küll aga pidime hetke ootama, sest me polnud sukeldumas üksi - keegi oli meist ette jõudnud. Vanem meesterahvas sobras innukalt kastides. Nähes meid, pani ta veel viimased asjad kotti ja hakkas üle aia ronima. Aitasime tal kraami täis kotte üle aia tõsta. Ronisime vilunult üle aia ning seadsime end prügikastide juurde sisse. Telefoni taskulambi valgel avasime esimese kasti.
Ma olin šokeeritud. Prügikast oli kuhjaga täis leiva- ja saiatooteid. Olin teoorias tutvunud jaekettide telgitagustega ning teadlik nendest kogustest, mis prügikasti liigub, kuid näha oma silmaga kogu seda mahakandmisele loetud kasutuskõlbulikku toitu, olin sõnatu. Kaup oli pakendites ja toodete kaupa prügikastidesse jaotatud (saia- ja leivatooted ühes konteineris ning puu-ja juurviljad teises). Pätside vahel natuke sobrades leidsime me tõelise kullasoone: kolm leiget värsket pitsat, mis pappkarpides meid ootasid. Asetasin kaks neist kotti, mõeldes, et keegi ei usuks mind, kui räägiksin, kust need tegelikult pärinevad.
Seejärel võtsime ette teise prügikasti, mis oli otsast lõpuni täis puu- ja juurvilju. Esimesena paistsid silma porgandid, paprikad, ploomid, õunad ja banaanid. Nende äraviskamise põhjus peitus ilmselt pisikestes iluvigades, mis ostja jaoks toidu ebaatraktiivseks muutis. Porgandid olid kõverad, banaanid olid letil liiga üle küpsenud ja neid katsid pruunid laigud. Leitud õuntel ja ploomidel olid transportimisel ettetulnud muljumistest üksikuid pehmemaid ja tumedamaid kohti. Pisut rikutud puuviljade kõrval olid suured kogused ka ilma iluvigadeta, perfektset toitu, mis oli oma tee prügikasti leidnud lihtsalt ülejäämise pärast. Täitsin kilekoti värskete puu- ja köögiviljadega. Kotti jõudsid banaanid, õunad, paprikad, viinamarjad, leidsin ka karbi spinatit ja värsket lehtkapsast.
Tuleb jääda normaalsuse piiridesse
Kui kotid kraami täis, püüdsime panna kõik asjad tagasi nii, nagu oli enne meie tulekut ja kaotasime kõik jäljed oma tegevusest. Prügikasti ümbrus peab jääma viisakaks, see on kõigile sukeldujatele elementaarne reegel. Freeganite liikumise eripäraks ongi see, et võetakse täpselt nii palju, kui vaja ja kõik kasutatakse maksimaalselt ära. Üleliia kaasa vedada pole lihtsalt mõtet, sest toiduraiskamise probleem ei kao üleöö ning alati on võimalik järgmisel päeval uuesti tagasi minna. Eesti rahvastikust moodustavad freeganid tänaseks alla 1%, sellest numbrist lähtuvalt võin öelda, et olulisi muutuseid toiduraiskamise ja ökoloogilise jalajälje jätmise vähendamisel see ei anna, küll aga on saanud alguse tarbimist vähendav mõtteviis ka Eestis.
Usun sellesse, et kui igaüks panustab natukene, siis sellest võib alguse saada suur muudatus. Just muudatus toiduainetetööstuses, toiduainete raiskamises ja tarbimises on see, mida prügisukeldujad oma eluviisiga propageerivad ja teha soovivad.
Kaari Uibomägi
Valga linna noor
