28-30. september leidis Valgamaal Tõlliste ja Õru valla metsades aset luurepatrullvõistlus „Kuperjanovlaste rada“, millest võttis sel aastal osa 118 võistlejat. Väliskülalisi oli nii Tartu, Sakala, Rapla, Pärnumaa, Põlva, Tallinna kui ka Valgamaa malevast.
Kolm päeva olid väga sisutihedalt täidetud. Kui esimese päeva õhtu oli rohkem tutvumise- ja sisseelamise õhtu,
siis järgmised kaks päeva olid täielikult vastandid sellele. Noored pidid metsas iseseisvalt hakkama saama ning ülesandeid täitma.
Laupäeva varahommikul viidi noored vanuses 14-17aastased DAFidega metsa, noortele teadmata paika, kus neil tuli määrata oma asukoht ning alustada ülesannete täitmist. Lisaks sellele pidid kahe suurema vanuseastme võistlejad ka öö metsas veetma, tulles toime kaasavõetud vahenditega ja varasemalt õpituga.
Ettenähtud ülesandeid, mille eest punkte koguti, oli mitmeid. Visati erinevates asendites nuga, granaati ja nooli, koostati luureraportit, tehti õlilampe, läbiti takistus- ja pimedarada ning ämblikuvõrk, pandi paari pildid ja nimed, räätsadega ületati sood, täideti sideülesannet, luurati vastase territooriumil, lahendati salakirja, orienteeruti, meisterdati palkidest platvorm ning pandi relvi kokku.
Natukene hiljem, peale keskmise ja vanema astme metsa minemist, asusid teele ka pisemad, 12-13aastased. Nende rada oli kokku 8km, mitmeid kordi lühem kui suurte teekond, mis oli +50km.
Meenutused säravamatele ja õudsematele hetkedele
„Jäin rajaga väga-väga rahule, vaatamata sellele, et oli vihmane ja sombune, mis tegi olukorra veelgi põnevamaks. Rada oli huvitav ja omapärane.“
„Üheks naerurohkemaks ülesandeks oli vaatluse ülesanne, kus tuli binokliga eemalolevaid esemeid jälgida ning nende põhjal luureraport kirjutada. Esmapilgul ei märganudki taamal olevaid pisikesi mudeleid, ent kui silm nendeni ulatus, hakkasime rühmaga naerma ja tegime seda mitmeid minuteid, enne kui asja kallale asusime,“ sõnas Liina Suur.
Pimedus ja kahtlustäratavad hääled, lagunenud ja mahajäetud hooned olid need, mis muutsid noorte neidude öise orienteerumise adrenaliinirohkeks. „Takistusrada oli tõeliselt raske ja pingutama pidi kõvasti. Ülivõimsad mäed olid, mis ajasid üles jõudes natukene vihale, kuna saime teada, et sama targalt kui tulime üles, pidime minema ka alla. Takistusrajal oli vaja head meeskonnatööd, kedagi ei tohtinud maha jätta, tuli aidata ja üheskoos lõpetada. Meil sujus kõik väga hästi: aitasime üksteist, ei jätnud kedagi maha ja valisime mõõduka tempo, et kõik jõuaks sammu pidada. See oli üks parimaid ja raskemaid Kuperjanovlaste radasid!“ lisas Suur.
Rapla poistel ei läinud samuti öises orienteerumises nii hästi kui sooviti. „Olime väsinud ja läbimärjad ning seega läbisime 15-st ettenähtud punktist vaid üheksa,“ sõnasid noored.
Vaevanõudev rada koos hulgaliste ülesannetega
Rapla noorkotka, Hannes Brüki lemmiktegevusteks olid luureraporti ja räätsadega soo ületamise ülesanne. „Ka takistusrada oli lihtne, kui võrrelda meie maleva korraldatuga, aga see-eest oli see uus ja huvitav. Kõige raskem oli mäe nõlvalt ülesse ronimine,“ lisas Brük.
Raskustaset ei heitnud ette mitte ainult Valgamaa noored, vaid ka teised. Väideti, et seiklusrikas rada oli keerulisem kui seda on Erna retk. Samuti jäi mõningatele võistlejatele takistusrajalt mulje, nagu ollakse mäkketõusul, mitte luurepatrullvõistlusel. Seondatavaid olukordi oli mitmeid.
Küll aga võrreldi raja raskust Valgamaa noorte neidudega, kes Rootsis militaarvõistlustel käies I koha saavutasid. Liis Hulkko sõnas, et raja raskust oli märgata, kuna isegi tublid kodutütred ei kindlustanud endale seekord kohta esikolmikus, kuigi said väga hästi hakkama Rootsis.
Liina Suur aga ütleb seevastu, et nende eesmärk oli teine. „Tahtsime oma vanuseastme tüdrukute tiimidele ära teha, kuna teadsime, et poistega võistelda on poole raskem. Militaarvõistlust Rootsis ja Kuperjanovlaste rada siin, Valgamaal ei anna võrreldagi. Rootsis oli üks lihtsamaid võistlusi üldse. Arvan, et kui Rootsi meeskonnad tuleksid Kuperjanovlaste rajale, siis nad lihtsalt lõpetaksid esimese 10km peal, kuna seal ei ole harjutud nii pikka maad läbima, keskendutakse rohkem ülesannetele.“
„Jäime neljandaks ja olime väga uhked, sest esimesed kolm kohta läksid poiste tiimidele ja siis tulime meie, tegime ära nii tüdrukutele kui ka osadele poiste tiimidele,“ lisas 14-aastane Liina.
„Rada polnudki füüsiliselt raske. Käisin esimest korda sellel võistlusel ja arvamused rajast olid palju hullemad. Raskesse olukorda pani meid rohkem vastutegevus, kelle tagaajamisel eksisime mitu korda teelt ja seetõttu punktidesse ei jõudnudki. Motivatsioon langes automaatselt kõigil ning meie ainukeseks sooviks oli rada vähemalt läbidagi,“ kostis Pille-Riin Vessin.
Vaatamata sellele, et jalad olid villis, suudeti teel finišhisse veel võistkonnaga lauldagi. Lisaks käisid viimasel päeval võistlusel kohal ka Tankla TV noored (Valgamaa noorteleht Tankla liikmed), kes rajal videoklippe tegid.
Ülesanded kui meeskonnamängud
Väikeste rada nii vaevanõudev ei olnud. „Läbisime ämblikuvõrku, kust pidime kogu meeskonnaga aja peale võimalikult kiiresti läbi minema, ilma, et keegi nööri puudutaks, kui aga puudutati, tuli läbiminejal seda uuesti teha, seni kuni vigadeta sooritatud sai. Samuti täitsime ka pimeda raja ülesannet. Kolm võistlejat panid endale silme ette teibitud prillid ja neljas liige hakkas neid juhendama. Juhendaja kaasabil tuli rajalolijatel finišhisse jõuda ja ka seda aja peale,“ kostis 12-aastane Pauliine Saega.
„Silmad kinni tundmatul maastikul liikuda on ikka üpris raske. Ei tea, mis sind ees ootab, kas puu või mõni lohk, samuti ei tea, kas juhendaja oma tööd õigesti teeb,“ sõnas Kenn Kiis.
Nooremate seas leidus ka võistkondi, kes pidid pisut suurema ringiga sihtkohta minema, kuna olid eksinud. „Teekond venis liiga pikaks ning arvasime, et see ei saa õige teeots olla ja otsustasime tagasi minna ning teist valikut katsetada,“ sõnas 11-aastane Robin Altosaar Valgamaa malevast.
Lihtsamat vastupanu minnes tuli loovutada elukaarte
Rajal oli liikvel ka vastutegevuse rühm, kes võimalikult palju noorte edukust kahjustada püüdsid. „Vastutegevuse ülesandeks on enamasti imiteerida võimalikult tõepäraselt vaenlase võimalikku tegevust. Rajal jälgisin koos meeskonnaga, et võistkonnad ei kasutaks liikumiseks reeglitega keelatud teid ja püsiksid varjatuna. Võistkonna tabamisel keelualal kaotasid kõik meeskonnaliikmed ühe elukaardi (võistluse alguses jagati kõigile 5 elukaarti). Kuigi vastutegevuse kohtuniku märguannetele enamik korralikult allus, tuli mõnel juhul ka reegleid rikkunud võistkonnale metsa järgneda,“ tõdes Valga linnapea, Kalev Härk.
„Kuperjanovlaste rada on üks raskemaid ja populaarsemaid militaarvõistlusi Eestis. Imiteeritakse tegevust vaenlase poolt hõivatud territooriumil. Ürituse korraldus ja mastaapsus oli muljetavaldavalt hea. Loomulikult pani raske rada nii mõnegi võistkonna hädaldama, kuid ma arvan et järgmiseks korraks valmistutakse paremini ja tullakse jälle. Kaitseliidu Valga üksikkompanii pealikuna märkasin mõnede võistkondade tüüpilisi eksimusi ja nõrku kohti, mida saab tuleviku väljaõppes arvestada,“ lisas ta.
Ärevusmoment enne koju sõitu
Osavamad, kiiremad, tublimad suutsid erinevate raskustega ülesanded siiski sooritada ning finišhisse jõuda. Igas vanuseastmes selgitati välja kohad esikolmikusse ning premeeriti auhindadega.
Nooremas astmes (9-13aastased) saavutasid esimesed kolm kohta Valgamaa maleva noored. I koha sai võistkond Valga Põhikool, II koha Unistajad ja III koha Ufod.
Keskmises astmes (14-17aastased) saavutasid I koha Pärnu noorkotkad (võistkond Majori posid), II koha Rapla noorkotad (võistkond Rapla I) ning III Valgamaa noorkotkad (võistkond Lihtne).
Vanemas astmes (18+) saavutas I ja II koha Valgamaa malev. Esimene oli võistkond Dream Team ning teine SBK ja III koht läks Tartu Naiskodukaitsele.
Kuperjanovlaste rada toimus juba neljateistkümnendat korda ning selle eesmärgiks on pakkuda noortele sõjalis-sportlikku võistlust, et panna proovile füüsiline vorm ja meeskonna tunnetus ning saada hakkama stardist kaasa võetud vahenditega ilma kõrvalise abita.
Egle Kõvask,
reporter
