Paljud inimesed minu kodumaal küsisid minult "Miks Eesti?". Polnud mingi saladus, et ma ei ole külma kliima jaoks mõeldud ja mind on peetud pigem "külmavareseks", kellekski, kes tunneb külma kiiremini kui teised. Kasutasin varasemalt tihti suvel soojendusega tekke ja mu sõpradel oli alati lisatekk varuks kui nende juures ööbisin. Kurtsin pidevalt külma üle.

Tõesti, miks Eesti? Koht, kus talve võlumaa reaalselt aset leiab? Kui aus olla, siis EVT-ga (Euroopa Vabatahtlik Teenistus) alustades polnud ma kindel, mida oodata. Mulle öeldi, et valmistu külmadeks ilmadeks, kinnisteks inimesteks, paljudeks metsadeks ja võibolla isegi halbadeks elamisoludeks. Mõned asjad olid kindasti tõepärased, näiteks alates oktoobrist ei tundunud lumesadu kunagi lakkama. Kuid see teadmine ja sellega elamine on kaks täiesti erinevat asja. Kes oleks arvanud, et selline ´külmavares´ nagu mina võtaks osa mõnest pöörasest Eesti talve traditsioonist ja oleks isegi tänulik nendele kogemustele, mis talv võib tuua? Selles artiklis kirjutan ma lähemalt oma kogemustest Eestis: kuidas ma talve üle elasin, mida arvan mina Eesti traditsioonidest ja stereotüüpidest eestlaste kohta.

Taustainfot minust

Esther1

Alustame siis algusest: Minu nimi on Esther ja ma olen Hollandist. Umbes kaheksa kuud tagasi saabusin Eestisse, et alustada oma vabatahtlikku teenistust. Töötan vabatahtlikuna Viljandimaal Perekodus, kus tegelen lastega, kellel on vaimsed ja füüsilised puuded. 

Elan Viljandis ja jagan korterit kahe teise vabatahtlikuga. Kodu läheduses on kaks kaubakeskust ja Viljandi järv asetseb põhimõtteliselt meie tagaaias. Eelmine September, kui saabusin Eestisse, oli juba suve lõpp: ilus ilm, sinised taevad ja rohelised lehed. See lihtsustas Eesti loodusesse armumist ja eriti südamelähedaseks sai Viljandi loodus. Viljandi on täiuslik linn minu jaoks - see ei ole liiga suur ega ka liiga väike ja kuhu poole ka ei liiguks, alati on loodus lähedal. Sellel on armas kesklinn ja elav kultuurielu tänu Kultuuriakadeemiale. Enne kui seda artiklit jätkan, pean midagi südamelt ära saama: Eestlased kutsuvad oma maad lamedaks, kuid võin teile kinnitada, et see ilmselgelt ei ole seda! Viljandi on suurepärane näide sellest, kui ebatasane Eesti tegelikult on. See küngaste kogus, mis ma siin ületanud olen, on uskumatu! Nagu teate, on Holland madalmaa ja 26 protsenti Hollandist on alla merepiiri ja umbes 60 protsenti populatsioonist elab 5m merepiirist madalamal. See on üsna suur erinevus, kui arvestada seda, et Eestis on enamus kohti 50m merepiirist kõrgemal. Võite nüüd mõista, miks ma olen üllatunud kõigi nende küngaste üle. Kuigi, kui olla täiesti aus, siis Hollandi kõrgeim mägi on kõrgem kui Eesti oma. Lausa 3 meetrit kõrgem!Valisin selle projekti, sest sellel on sarnane põhimõte erialaga, mille poole ma kodumaal püüdlen. Enne, kui lahkusin, lõpetasin bakalaureusekraadi sotiaaltöös. Vabatahtliku teenistusega loodan saada rohkem kogemusi, mis aitaksid mind minu tulevases töökohas.

Talv on tulekul

Nagu eelnevalt mainisin, tulin ma siia täpselt sellel aastaajal, et Eesti loodusesse armuda. Ainult mõni nädal hiljem meenutas Eesti ilm mulle sarnast ilma, mis Hollandis: külm ja märg. Kuid siis oli liiga hilja, olin juba Eestiga paelunud. Talv algas minu jaoks oktoobris, kuigi eestlased ütlesid, et enne jaanuarit pole õiget talve. Minu jaoks algab talv siis, kui lund hakkab sadama. Seega saan öelda, et olin kogenud kuue kuu pikkust talve esmakordselt oma elus.

jääaukVõtsin osa Eesti traditsioonidest, mida ei ole kunagi seostanud endaga. Käisin saunas nii palju, kui võimalik. See oli tore viis ennast soojendada nendel külmadel ja lühikestel päevadel. See tegevus ei olnud mulle kummaline. See, mis sellele järgnes minu Eesti sõprade kohaselt, oli aga vägagi šokeeriv! Pärast sauna hüppasin lumme! See oli kindlasti miski, mida ma ei arvanud, et teen. Kuid lõbu ei lõppenud seal, sest eestlased ütlesid mulle, et see ei olnud veel midagi ja ma peaksin tegelikult päras sauna proovima hüpata (külmunud) järvevette. "Mitte mingil juhul ei tee mina midagi sellist," mõtlesin tol hetkel. Samal ajal tahtsin võtta osa Eesti traditsioonidest, seega mida teha? Lõpuks otsustasin, et see kogemus on väärt riski surra hüpotermiasse, seega ma tegin seda. See oli väga lahe ja miski, mida saan julgusega oma bucketist maha tõmmata. Veelgi tähtsam: ma jäin isegi ellu ja saan teile seda lugu jutustada!

talv

Talv oli kergem ja raskem, kui ma arvasin. Enne kui see kohale jõudis, olin 

ainult riivates. Peagi hakkasid päevad taas valgemaks muutuma. Eeldasin, et lumi sulab järk-järgult, kuid üllatuseks võisin leida hommikul jälle uue kihi lund. Mõni hetk tundus, et seda on liiga palju ja sellega leppida oli raske. Kukkusin libedate teede tõttu absurdselt lausa 17 korda! Ma lihtsalt ei suutnud hoida tasakaalu kahel jalal. Kui ei oleks olnud sõpru kõrval, oleksin kindlasti mitmeid kordi veel kukkunud. Hollandis puhastatakse lumised teed peaaegu kohe, kui on sadanud. Suured masinad soolavad teed kohe, et need eiharjunud mõttega külmadest ja pimedatest päevadest, kuid kui see kohale jõudis ei olnudki see nii hull. Ma olin võlutud imelisest talve võlumaast. Kõik oli hiilgavalt kaetud valge lumevaibaga. Ma sisustasin oma päevad projektiga töötamisega. Vabal ajal kohtusin sõpradega, nautisin loodust (isegi külmas) ja ma tegelesin ka palju kudumise ja heegeldamisega. Ma pole kunagi oma elus kasutanud nii palju villa! Muretsesin, et mind haarab kurikuulus talve depressioon, kuid leian, et see möödus mind 

oleks libedad. Algul olin üllatunud, et see Eestis samamoodi ei olnud. Arvasin, et maal, kus niisugune hulk lund sajab, on kindlasti tuhandeid viise, kuidas lumest lahti saada. Seejärel mõistsin, kui kasutu oleks kogu aeg lumega võidelda. Palju mõistlikum on töötada sellega käsikäes, mitte selle vastu.

Ebausk, stereotüübid ja meeldimised

Üks asi, mida ma Eesti puhul märksin, eriti enda töökeskkonnas või teiste eestlastega kohtumisel, oli see, et kui ma jätsin oma koti kuskile ja tulin tagasi selle juurde, leidsin selle hoopis teisest kohast. Tuli välja, et ma jätsin selle valesse kohta! Töökaaslased ütlesid mulle, et ära jäta oma kotti põrandale, sest "raha kõnnib sellest välja".

Ükskord tahtis üks mu töökaaslastest, et ma harutaksin lahti koogikarbi peal oleva sõlme. Samal ajal kui andsin endast parima selle avamisel, märkasin, et mu töökaaslased jälgisid mind. Kui viimaks lahti harutasin, kuulutasid nad “Jah, sa abiellud,” kuid kahjuks mitte kauaks: kui panin tüki pkooki endale taldrikule, võtsid nad ütluse kiiresti tagasi. Kook oli kukkunud ümber.

Miski, mis ei tundu mulle kunagi meelde jäävat, on toas mitte vilistamine. Teen seda tihti ja iga kord keegi mu töökaaslastest ütleb mulle, et ma lõpetaksin. Tuleb välja, et see kutsub mingi "pagana" tuppa. Vabandust, ma ei teadnud, et minu vilistamine nii halb on.

Vabatahtlikuna olen kontaktis paljude teiste vabatahtlikega kõikjalt Euroopast ja väljaspoolt. Huvitav on jagada erinevaid kogemusi ebauskudest, rääkida uutest harjumustest, mille oleme ise omaks võtnud ja arutada stereotüüpide üle. Mõnikord on sellel aga halvem külg. Näiteks mina ei saa inimestele rahulikult kooke serveerida, ilma, et kõik ütleksid mulle, kas ma abiellun või mitte.

Kui minu pere tuli Hollandist külla, pidin neile mitmeid kordi ütlema, et nad võtaksid enda jalanõud majja sisenedes jalast. See ei ole tavaks Hollandis, kuigi see oleneb sellest, keda sa külastad. Tavaliselt võid enda jalanõud jalga jätta, kui sa just ei plaani pikemat külastuskäiku või tahad minna ka teistesse tubadesse peale elutoa. Kui ma algselt siia jõudsin, oli see miski, milega pidin ise ka ära harjuma ja ma muudkui tormasin oma jalanõudega igalepoole sisse. Kui ma rääkisin enda Eesti sõbraga sellest, ütles ta: "Sel juhul ei peaks sul olema mustust". Kusjuures meil Hollandis on ka mustust, kuid olen märganud, et Eesti on märgatavalt liivasem. Hollandis ei ole kerge tuua nii palju mulda tuppa kui Eestis, eriti sügisel ja talvel. Praeguseks on jalanõude äravõtmine minu jaoks loomulik ja kahtlen, et võtan vana harjumuse Hollandis tagasi. 

Saabumisajal kuulsin mõnd stereotüüpi eestlaste kohta ja enda siinoleku ajal olen arendanud enda mõtteid nende kohta. Alustame kõige populaarsemast: "Eestlased on külmad ja kinnised inimesed". Jah, ma arvan, et esmakohtumisel eestlasega on natuke raske neid tundma õppida, kuid ma ei nimetaks neid kinnisteks, vaid reserveeritud isiksusteks. Minu kogemuse põhjal on eestlased soojad ja sõbralikud inimesed, kes on valmis oma toitu ja kogemusi minusuguse vabatahtlikuga jagama. Mind on kutsutud inimeste kodudesse ja mulle on pakutud toite, mis olid kas ise tehtud või aiast võetud ning ma olen üksikasjalikult tänanud neid nende pingutuste eest.

Esther

Ma ei arva, et eestlased on tuimad või kinnised, kuid tundub, et inimeste vahel on teatud barjäär, kui neid esmalt kohtad. Minu jaoks on see kõige märgatavam kui ma kedagi tervitan, ületan selle jaoks teed. Hollandis saaksin selle peale üllatunud näo ja "kas ma tean seda inimest?" mõtte, kuid lõppeb see naeratusega (isegi kui väiksega) ja vastutervitusega. Eestis reageeritakse segaduses või keegi aktiivselt vaatab eemale. Eestis pead inimest olema näinud mitu korda, enne kui nad sind tagasi tervitavad. Eesti sõbranna tunnistas, et ta reageerib täpselt samamoodi, kuid ei andnud selget vastust miks.

Teine stereotüüp, mida ma kuulsin, oli see, et eestlased on kogu aeg õigel ajal kohal. Kui aus olla, õppisin Eestis viimaks aega rahulikult võtma. Tihti jõudsin sihtkohta liiga vara, sest kartsin, et jään hiljaks.

Pane tähele, et see ei ole tava Hollandis, vaid lihtsalt mina. Hollandis olen märganud, et peaaegu iga maakond räägib “veel 15 minutit” kombest, nagu see oleks nende kodukohale omane veidrus. Ma arvan, et hollandlased on üldiselt kohtumistele alati viisteist minutit hiljem kohal. Ehhki ma arvan, et 15 minutit on eestlaste jaoks natuke liig, ei ole minu koosolekud eestlastega kunagi alanud täpselt sel kellaajal, mis me kokku leppisime. Mingil hetkel lõpetasin liiga vara kohale jõudmise, pidin ainult ootama igalpool. Saabudes anti mulle eesmärk: kui vanaema kutsub sind pannkoogile, oled tõeliselt saanud osa Eesti kultuurist. Ja ma sain! Õigupoolest pannkoogid olid üllatus, kuid ma olin kutsutud vanaema poolt ja sain seal pannkooke, nii et tulemust võib võidukaks nimetada!

mis edasiMis järgmiseks?

Aeg lendab pööraselt. Ainult neljateistkümne nädala pärast lendan ma tagasi Hollandisse ja pean hakkama üles ehitama enda elu seal. Töö ja maja leidma, sisustama oma vaba aega jne. Tänu minu kogemusele Eestis, on mul natukene selgem pilt, mida ma tahan tööalaselt teha. Need kogemused, mis ma siin sain, on mind paljuski õpetanud. Just selles osas, mida ma tahaksin ja kuidas ma soovin seda saavutada. Naasedes tagasi Hollandisse, olen justkui teine inimene. Mul on tekkinud uus motivatsioon. Mõte tagasiminekust on ka natuke hirmutav. Ma olen harjunud elama Eestis. Hollandis on meil umbes 500 in/km kohta, ent Eestis on umbes umbes 30 in/km kohta. Suurt kultuurišokki ma Eestisse kolides ei saanud, kuid arvan, et tagasiminek võib küll väike šokk olla. Mulle meeldib rahulik Eesti, selle kaunis loodus ja sõbralikud inimesed. Kui aus olla, võin taas mõista, mis inimesed minu ümber räägivad. Eesti keel ei ole olnud minu jaoks lihtne. Olen kulutanud palju aega selle õppimiseks, kuid hetkel on mul raskusi isegi sellega, et öelda "Ma ei räägi eesti keelt!"

Autor: Esther de Hoog
Tõlkis: Helena Aavistu

Jaga seda artiklit sõpradega

@tanklanet säutsub

Uudiseid maakonnast

Uudisvoogu ei leitud

Lehekülge haldab ja majutab:

MTÜ Valgamaa Noorsootöökeskus Tankla © 2009–2018    |    Saada oma uudis: tankla@tankla.net