Vabatahtlik töö on igati tunnustamist väärt, kuna see on seotud inimese enesearenguga ning sellest saadud kogemused jäävad kogu eluks. Ester Karuse tegi 9. aprillist 10. maini vabatahtlikku tööd Bali saarel, õpetades lastele inglise keelt.
Vabatahtlik töö pole Esterile sugugi mitte võõras. Ta leiab, et alati on tore proovida midagi teistsugust. „Olen kaks ja pool aastat olnud abipolitseinik,“ sõnas Ester. Balile vabatahtlikuks läks Ester läbi programmi Volunteer Programs Bali. Antud programmi juhtus ta nägema eelmise aasta suvel, kui see talle sotsiaalmeedias ette tuli. Tol korral sinnapaika jäetud programmi vastu hakkas ta tänavu uuesti huvi tundma, otsustades end sinna ka registreerida. „Mina otsustasin Balil õpetada kolm nädalat, kuid pikendasin perioodi kahe nädala võrra, kuna aeg läks nii kiirelt, et väheks jäi,“ tõdes ta.
Esteri peamiseks ülesandeks oli inglise keele õpetamine, mida tehti koos teise vabatahtlikuga. Inglise keel on Balil väga tähtsal kohal, kuna turism on saarel põhiline tööpõld. „Need lapsed, kellel on võimalus selle programmi raames keelt õppida, saavad parema väljavaate tulevikuks. Neil on paremad võimalused ülikooli astumiseks ja turisminduses töötamiseks,“ nentis ta.
Õpetajarolliga jäi Ester rahule. „Olin päris elevil, kuna polnud varem kedagi õpetanud ega teadnud, mida oodata. Kõik sujus hästi ja saavutasin juba esimesel nädalal õpilastega hea kontakti,“ rõõmustas ta.
Aktiivsed koolitunnid
Töötada tuli kahe klassiga, millest ühte kuulusid 6-11aastased ning teise 11-18aastased. Kogu programm, mille raames lapsed inglise keelt õppisid, oli neile vabatahtlik. See tähendab, et tegu oli pärast kooli tegevusega. „Minu ja kaasvabatahtliku ülesandeks oli tundide ettevalmistamine ja läbiviimine. Kohapeal olid ettevalmistamiseks olemas abimaterjalid, mille hulka kuulusid varasemad näidised, mängud, raamatud ja töövihikud,“ tõi Ester positiivsena välja. „Õpetades pidime järgima varasemalt väljatöötatud õppekava, kus olid teemad nagu „minu koolikotis“, „minu klassiruumis“, „minu perekond“, „saame tuttavaks“, „ilm“ ja „aastaajad“. Iga teema all pidime õpetama sõnavara, hääldust, õigekirja ning sõna kasutamist lauses,“ lisas ta.
Suur osa õppest toimus läbi mängude ja aktiivsete tegevuste, muutes õhkkonna klassis vabamaks ning võimaldades seeläbi suuremat tegutsemist gruppides. „Ka meie koolides võiks rohkem olla mängulisi ja huvitavaid tegevusi õppimiseks. Nii on lõbusam ja jääb õpitu ehk ka paremini meelde,“ jagas Ester soovitusi.
Vabatahtlikuna töötatud perioodi jooksul tähendas Ester ka mõningaid erinevusi Bali ja Eesti koolikultuuri vahel. Suurima erinevusena tõi ta välja õpetajate lähenemise õpilastele. „Õpetaja ei tohtinud õpilastele kunagi „ei“ öelda. Kui midagi oli valesti kirjutatud, pidime kasutama sõnu „peaaegu hästi“ ja aitama vea parandada.“
Ester on Balil veedetud ajast palju võitnud. „Olen õppinud lihtsamini elama. Siin ei ole palju vaja, et end õnnelikuna tunda,“ tõi ta rõõmustavalt välja. „Olen saanud endale väga palju uusi sõpru ja tuttavaid vabatahtlike seast. Minu jaoks oli väga huvitav kuulata teiste vabatahtlike lugusid ja põhjuseid Balile tulemisest.“ Huvitava faktina tõi ta välja, et aastal 2000 sai ta endale tedretähnid ja just Bali saarelt.
Ester julgustab noori uusi asju proovima. „Tehke midagi, mis on teie mugavustsoonist väljas või mille peale olete ammu mõelnud, aga pole veel ette võtnud!“
