Suvekooli teise päeva hommikul kella kaheksa paiku haarasid meediatiimi liikmed köögist kaks plekkkaussi ning sammusid mäest üles telkla poole, et rõõmustada noori "hella" äratusega. Selle all mõeldakse loomulikult nende kahe kausi kokkulöömisest tulenevat viisi.
Kui kõik olid ennast korda sättinud ja piisavalt entusiastlikud uut päeva alustama, võeti suund lava poole, kus algas hommikuvõimlemine ning mõningad uued tantsusammudki said noored selgeks. Osavõtt hommikuvirgutusest oli, võib öelda, et isegi üllatavalt suur. Järelikult oli äratus olnud piisavalt efektiivne.
Peale parajat rahmeldamist pakuti suvekoolilistele sooja hommikuputru ja võileibu ning siis oligi paras aeg alustada töötubades tegutsemist. Sebijad läksid sushit valmistama, pudistajad parkuurima, mugijad meediasse, kõdistajad käisid numbritest selgust saamas, lõõritajad laulsid hääli lahti tuleskulptuure tehes, veiderdajad valmistasid kõlareid ning tudujad nõudsid tarkust taganõudmas orienteerumise õpitoas. Ja nii see poolteist tundi mööduski. Mõndade arvates liiga kiirelt, teiste arvates oleks võinud ilmataat ära otsustada, kas ta laseb vihmal sadada või päikesel paista. Lõpuks otsustas ta veel ka äikesel paar mürtsu ja kärtsu valla lasta, kuid see meie noori ei heidutanud ning varsti juba päikese kiiri piilumas nähes olid kõigil naeratused suul.
Kui noored olid veel teisegi töötoa läbinud, pakuti neile lõunaks suppi ning vaatamisväärsuseks söögi kõrvale oli taevas sillerdav vikerkaar.
Peale lõunat sai veel kiiresti Tankla poest läbi hüpata ning niisama sõpradega lõbusalt aega veeta kuni oli aega pöörduda tagasi oma gruppidesse ja käia läbi veel viimased kaks õpituba.
Õhtul, kui toimetused tehtud, õhtusöök söödud, telkla koristatud ja natuke puhatud ka ikka, oli aeg uuesti kummikud jalga tõmmata ja otsida üles oma grupp, sest kella poole kümneks pidi igal tiimil olema kava, mida omaloominguna esitada ning sel korral oli teemaks "Tulejumal, su saba põleb!". Nii hargnesidki rühmad jälle suvekooli alale laiali ja läks lahti suur möll ja trall ning igas nurgas oli keegi, kes proovis oma tantsusamme täiuslikkuseni lihvida.
Kui aeg oli käes hakati grupp grupi haaval neid esitama ja võib kindlalt väita, et noored said ülesandega nii hästi hakkama, et ühelgi tulejumalal pole sabast enam haisugi. Lõpetuseks pandi põlema ka noorte endi töötubades valmistatud tuleskulptuurid, mis tekitasid kokku sõna “VALGAMAA NOORED”.
Kui terve Lutsu Turismitalu ala oli udu ja suitsuga kaetud, pandi mängima reporter ketšupi "Suud räägivad" uus osa ning kui kõigil oli tuju juba ülesköetud, oli aeg pidu korralikult käima lükata. Nii võiski hiliste õhtutundideni kuulda lava eest head tümmi ning tüdrukute rõõmsaid kilkeid.
Päeva tegi ilusaks see, et küsides noortelt nende siirast arvamust suvekooli kohta ei öelnud mitte keegi, et neile ei meeldiks või et neil oleks igav. Grupijuhtidelt kuulsime ka vaid seda, kuidas nende rühma noored neile südamelähedaseks on saanud ning teisel päeval olid üldsegi kõik suvekoolilised väga positiivselt meelestatud.
Kristiina Saag
suvekooli reporter
Pildigalerii suvekoolist
