Otsing

Logi sisse

Valgamaa Partnerluskogu

Leader

Eea Grants

Parim viis üles ärkamiseks pole kindlasti sinu telefonis olev äratuskell, mis hakkab laulma kell seitse hommikul, kuid ärkamise teeb palju paremaks ja kergemaks: 1.) kõne sõbralt; 2.) väljas särab päikene; 3.) teadmine, et sind ootab ees põnev päev. Kõik need tingimused täitusid 6. aprillil, kui Lõuna-Eestis viibivad välisvabatahtlikud panid proovile enda orienteerumisoskused võistlusel “Väle Jänes”. Võistlusel tuli meil orienteeruda Hargla külas ja selle ümbruses, leida erinevaid kontrollpunkte kaardi abil ja teha erinevaid ülesandeid ja kõike seda võimalikult kiiresti, kuna me võistlesime koos teiste noortega üle Eesti esikoha peale.

Meeskonna liikmete hommikune ettevalmistus oli väga erinev: Gabriel (hispaanlane), Katharina (austerlane) ja Eleonora (itaallane) ärkasid ülesse juba kell 5:30, et jõuda kell 7:00 Võrust Harglasse väljuvale bussile. Harglas olid nad poolteist tundi hiljem ja äratasid oma kõnega ülesse Melina (austerlane). Võistluse stardini oli jäänud veel pea kolm tundi. Meeskond kohtus Melina korteris, et paika panna taktika. Viimasena saabus meie tiimi uusim liige, Vili. Kes on Vili? Tegu on Karula noortekeskuse uue välisvabatahtlikuga Soomest, kuigi kui kuuled Vilit inglise keeles rääkimas, siis esmamulje järgi arvad, et tegu on britiga. Kasutasime kolme tundi ettevalmistusteks efektiivselt – tutvusime üksteisega ning jagasime Viliga oma esimeste nädalate kogemusi Eestis seoses oma vabatahtliku teenistusega. Kõige põnevamaks osaks ettevalmistuse juures oli see, et märkamatult olime jõudnud ka paberist partide valmistamise teemani.vjformation

Pärast võistluse eelset lõõgastust, saime kõne, et on aeg starti tulla. Mõni minut hiljem, marssis läbi Hargla rohkem või vähem motiveeritud välisvabatahtlike võistkond, kellel peas mõtted, kuidas võistlusel edu saavutada. Stardipaigas liitusime grupi noortega, paljud neist kandsid väga lahedat Kaitseliidu vormi (Melina tahab endale ka väga sellist saada), mis jättis meie võistkonnale mulje, et tulemas on väga tõsine võistlus.

 

Fakt, et kohapeal oli väga palju vormis inimesi Kaitseliidust, Politseist ja Päästeametist, suurendas seda tunnet veelgi, et meid on ees ootamas ikka kohe väga tõsine võistlus. Me tundsime end natukene liiga vähe ettevalmistatult, kuna varustus ja riietus kergelt kahvatus noorte ees, kuid me ei andnud enne starti alla ning oma mõtetes lubasime neile noortele kõva lahingu anda.

vjkarte

Pärast kaartide kätte saamist nägime, et võistlejad hakkasid erinevates suundades laiali jooksma. See tähendas seda, et võistlus oli alanud. Võtsime sihi ette ning hakkasime metsast läbi murdma esimes kontrollipunkti poole. Enamik ajast liikusid Gabriel ja Melina ees, tehes aeg-ajalt häält, lootes, et teised kolm liiget teevad häält vastu. Kahjuks see taktika ei töötanud, kuna kaks ees kappajat liikusid liiga kiiresti eest ära ning teine pool võistkonnast eelistas kappamisele rahulikku jalutuskäiku metsas. Minuja Gabrieli ülesanneteks oli leida esmalt kontrollpunktid ning samuti meie teine pool võistkonnast, kes olid kusagil metsas ja püüdsid meile järgneda. Kahjuks selles teises tegevuses me Gabrieliga ebaõnnestusime ja kaotasime oma pool meeskonnast päris ruttu kuhugi metsa ära. Kui me lõpuks taas teine teist leidsime (lisaks ka kopra pealuu ja palju sipelgaid), otsustasime kokku jääda, kuna sõprus on meie jaoks hindamatu (mis sest, et esikohta ootas ees uhke auhind).

vjwald

Lisaks kontrollpunktide leidmisele, tuli mõnes neist ka ülesandeid sooritada – tuletõrjevooliku lahtirullimine, viktoriin politseilt (me ei kujutanudki ette, et politseis sees on nii palju erinevaid ameteid), saagida täpselt 70mm pikkune jupp plangust, kuid me läksime liiga hoogu ja saagisime 10cm jupi ning täpsuse harjutamine mängides redeligolfi. Mõned ülesanded ei õnnestunud meil nii hästi kui lootsime, kuid see polnud lõpuks meie eesmärk (kuigi taas puges Melinale ja Gabrielile põue tunne, soov sooritada ülesanded veel paremini), tähtis oli see, et meil oleks meeskonnana lõbus!

vjfeuerwehr

Isegi tõsiasi, et kaotasime mõnes kontrollpunkti ülesandes ning kehvemapoolse varustuse tõttu natukene liiga palju punkte (meil olin nt vile ilusti olemas), ei muutnud see meid kurvaks. Tuju tõstis see, et näljaseid orienteerujaid ootas raja lõpus tasuta lõuna! Mängu lõpp kulges meile raskelt. Enne viimast punkti neli meist läksid juba finišijoonele ning jäid ootama Gabrieli, kes jooksis läbi võsa ja metsade, et korjata meile ka viimane punkt rajalt, saime lõpuks kõik koos üle finišijoone astuda. Kui me ühiselt selle sammu tegime, lõpetasime mängu, saime lõpuks aega, et istuda päikese kätte ja nautida lõunat, milleks oli imemaitsev supp, leib, mahl ja tarretis. Isegi pärast tuhandete ämblikuvõrkude söömist metsas, polnud need meie isu vähendanud.

Kõige paremaks osaks sündmuse puhul oli see, et iga liige meist sai neoonoranžid saunalinad, kus oli kirjas väga sügav mõte: “Mõnikord kõige väiksemad asjad on kõige olulisemad”. Loomulikult olid need sügavamõttega ja silmapaistvad rätikud peaauhindadeks. Tegelikult võistlust me ei võitnud, kuid olime endi üle üliuhked, kui selgus, et jäänudki enda vanusegrupis viimaseks, vaid saavutasime tagant poolt lausa teise koha.

vjhandtuch

Sündmuse lõpus avanes Gabrielil võimalus sõita tagasi Tõrvasse ühe laheda suure sõjaväe autoga, kus lisaks temale oli kastis veel pea 20 noort. Kokkuvõttes veetsime ühe kena, seiklusi täis päeva ideaalses kevadilmas, kus saime palju uusi kogemusi ja teadmiseid ning peale kauba veel hulga naerda ja sisukaid vestluseid. Olen kindel, et tänu “Väledale Jänesele” oleme valmis juba järgmisel korral paremat kohta sarnasel sündmusel saavutama.

 

Autorid: Melina Springer ja Gabriel Escobar Martín

Jaga seda artiklit sõpradega

@tanklanet säutsub

Uudiseid maakonnast

Uudisvoogu ei leitud Uudisvoogu ei leitud

Lehekülge haldab ja majutab:

MTÜ Valgamaa Noorsootöökeskus Tankla © 2009–2019    |    Saada oma uudis: tankla@tankla.net