Lõpetasin tänavu Tallinna Ülikooli noorsootöö rakenduskõrgharidusõppe ning andsin endale lubaduse, et kui kool lõpetatud, jagan teiega kokkuvõtet enda lõputöö tulemustest.
Minu töö teema valik kujunes suuresti ise läbi kogetu põhjal. Olles töötanud kaks aastat noortekeskuses noorsootöötajana ja nüüd kaks aastat üldhariduskoolis huvijuhina, hakkasin üha enam märkama vajakajäämisi nende kahe asutuse vahelises koostöös. Seetõttu otsustasin töö kirjutada teemal "Noortekeskuste ja koolide vaheline koostöö Valgamaa näitel".
Kuna noortekeskus ja kool töötavad noortega, leidsin, et on oluline teha suuremat koostööd. Seda osati ka seepärast, et noortele pakutavad võimalused ja vahendid oleksid maksimaalselt kasutatud. Koos saab tõhusamalt ja kvaliteetsemalt. Koostöö kasulikkus seisneb selles, et kool annab iseseisvasse ellu astuvale noorele teadmised ning noorsootöö loob võimalusi teadmiste rakendamiseks ja kogemuste saamiseks. Kuna noor veedab suure osa päevasest ajast formaalhariduses, jääb tal vähe aega mitteformaalseks õppeks ja ühiskondlikuks panuseks, mistõttu on oluline lihtsustada mitteformaalsete kogemuste arvestamist formaalõppes. Selleks aga peab noorsootöö olema rohkem seotud formaalharidusega. Koostöö teine positiivne külg seisneb selles, et see muudab koolielu noorte jaoks huvitavamaks ja turvalisemaks, suurendab koolis käimise tahet, vähendab pingeid ning on heaks kaasamise viisiks, arendades noorte andeid ja lähendades suhteid erinevate osapooltega.
Eelnevast tulenevalt seadsin lõputöö eesmärgiks selgitada välja koolide ja noortekeskuste koostöövõimalused ja -vajadused Valgamaal. Eesmärgi täitmiseks püstitasin kaks uurimisküsimust: Millised on koostöövajadused ja -võimalused noortekeskusel ja koolil? Kuidas põimida noorsootöös pakutavat mitte- ja informaalset õpet koolis pakutava formaalõppega?
Uurimust viisin läbi individuaalintervjuuna 11 inimese peal: viie Valgamaa noortekeskuse noorsootöötaja, kolme kooli huvijuhi ning kolme kooli õpetaja peal. Intervjueerimiseks valisin maakonna keskuste ning lähiümbruste noortekeskuste ja koolide töötajad, kus noorsootöö tõhusamalt toimib ning kust on võimalus saada tulemusrikkamad vastused. Valimisse kuulusid Valga Gümnaasiumi, Valga Põhikooli, Valga Avatud Noortekeskuse, Tõrva Gümnaasiumi, Tõrva Avatud Noortekeskuse, Otepää Gümnaasiumi, Otepää Avatud Noortekeskuse, Hummuli Noortetoa, Tsirguliina Keskkooli, Keeni Põhikooli ja Sangaste Avatud Noortekeskuse noorsootöötajad, huvijuhid ja õpetajad.
Millised on koostöövajadused ja -võimalused noortekeskusel ja koolil?
Suurem osa respondentidest tõi välja, et noortekeskuse ja kooli vaheline koostöö on vajalik, küll aga on see varasemate aastatega võrreldes nõrgem. Osalt on selle põhjustanud ajapuudus, teisalt leiti, et kuna noortekeskustes ja koolides on olemas olnud mitmekülgsed vahendid, pole nähtud koostööks vajalikkust. Samas tõdes suur hulk vastajaist, et ei olda teadlikud koostöövõimalustest. Enamik vastajaist tõdes, et nende arvates teadvustatakse noorsootööd kogukonnas vähe ning tihtipeale ei oska noorsootöötajad ja huvijuhid seda isegi tõlgendada, mis võib olla ka üks vähese koostöö põhjustest. Samuti toodi välja, et noortekeskust seostatakse pigem noorte vaba aja veetmise koha, riskioludes noorte kogunemiskoha ja noorte tugikeskusena, mis on olnud üheks põhjuseks, miks kool noortekeskusega koostööd ei ole otsinud. Samuti asjaolu, et kool harib, noorsootöö sisustab vaba aega. Muuhulgas toodi välja, et koostööd tehes ei saada piisavalt tähelepanu ja tunnustust, kuna ülesannete jaotuses pole selgesti eristatav, millise osapoole panus oli suurem.
Praegune kahe osapoole koostöö seisneb üldiselt info vahendamises ning ühisüritustes, mida koos korraldatakse, kuhu vabatahtlikke ja osalejaid leitakse või vahenditega aidatakse. Samuti on noortekeskustelt võimalik küsida erinevaid vahendeid, olgu nendeks lauamängud, jalgrattad, tõukerattad, rulluisud, kutsuda neid kooli esinema, vahetunde sisustama või hoopis midagi muud. Suuremat koostööd soovitakse ühisürituste ja -projektide organiseerimises ja läbiviimises, töötubade ning teema- ja tähtpäevade läbiviimises, huvitegevuse organiseerimises, noorte kaasamises ja nõustamises, ruumide, vahendite, aktiivõppemeetodite ja tehnikate tutvustamises ja jagamises. Tuge oodatakse eelkõige valdkondade ja tegevustega, mis on seotud toimetulekuga elus. Välja on toodud, et noortele on vähe koolitusi ja projekte läbi mille parendada noortevahelist läbisaama ja sallivust, meeskonnatööd ning eluga toimetulemist. Puudu jääb spetsialistidest, kes noori kuulaks, nõustaks ja aitaks. Mitmekülgsest huvitegevuse ja transpordi võimalustest on puudu.
Noortekeskuse ja kooli vahelise koostöö parenemine nõuab mõlema valdkonna suuremat tunnustamist, noorsootöö olemuse teadvustamist, noortekeskustes ja koolides olemasolevate vahendite ja võimaluste tutvustamist ning koostöövormide esiletoomist.
Kuidas põimida noorsootöös pakutavat mitte- ja informaalset õpet koolis pakutava formaalõppega?
Mida enam siduda formaalharidust mitteformaalsega, seda mitmekülgsem, huvitavam ja turvalisem on koolielu noorte jaoks. Peaaegu kõik respondentidest tõid välja, et nende koolis või noortekeskuses kasutatakse mitteformaalse õppe meetodeid. Peamiselt nimetati meetoditena aga grupitöid, filmi vaatamisi ja arutelusid, õppekäike, õuesõpet ja kaasaegsete digivahendite kasutamist. Küll aga selgus, et põhikooliastmes kasutatakse neid sagedamini ja julgemalt. Gümnaasium on ettevalmistus kõrgkooliks ja nõuab tõsisemat õppimist.
Kuigi erinevaid meetodeid ja vahendeid kasutatakse, leitakse siiski, et seda võiks rohkem teha, sest praegune õpe on siiski elukauge. Vastajad leiavad, et nende kasutamist pärsib õpetaja mugavustsoon, hirm uuenduste ja ebaõnnestumise ees, piiratud aeg, suur õppemaht, teadmatus ja oskamatus meetodite ja vahendite ainealaseks kasutamiseks. Soovides mitteformaalset õpet lõimida formaalharidusega, tuleb arvestada mitteformaalsel teel omandatut formaalhariduses hinde või valikkursusena, siduda ainetunde rohkem koolielu tegemistega, koolitada koolitöötajaid mitteformaalsete tehnikate ja meetodite kasutamiseks, jagada häid praktikaid, teha ringkäike teistesse koolidesse ja noortekeskustesse, tuua õppetöösse rohkem praktilisust, igapäevaeluga siduvust ja kooliruumist väljaminemist. Vajadusel teha kaadrivahetus, et noortega töötaks noored.
Lõpetuseks oli intervjueeritavatel võimalus lisada enda poolt täiendusi koostöö teemadele. Üks intervjueeritav tõi välja, et noortekeskuses võiks töötada rohkem kui üks inimene. Üksi töötades tuleb palju ära teha ega jõuagi teistega koostööd teha. Samuti toodi välja, et koostöös oleneb palju inimeste omavahelisest sobivusest. Mainiti ära ka, et raske on koostööd teha, kui noortekeskuste kollektiivides toimuvad tihti muutused.
Olen tänulik kõigile, kes antud tööl valmida aitasid! Tõite minusse rõõmu ja rahulolu! Muuhulgas olen uhke, et lisaks kõrgharidusele pälivisn mõnda aega tagasi ka noorsootöötaja tase 6 kutse.
Töö pikka versiooni saab lugeda siit: "Noortekeskuste ja koolide vaheline koostöö Valgamaa näitel".
Egle Kõvask
Valga Gümnaasiumi huvijuht
