Noored on minu käest palju küsinud, et kuidas teha oma elus õigeid valikuid. See paneb ikka ja jälle oma teekonnale mõtlema ning julgustama neid käima kõrvalisi radu. Alati ei saa kõike kohe ja alati ei kujune ka olukorrad selliseks nagu oleme oodanud. Vahel on kõrvalised teed palju õpetlikumad ja meeldivamad. Olen lapsest saati olnud püüdlik ning tahtnud palju proovida, õppida ja õpetada. Olen käinud laulukooris, lilleseaderingis, tantsimas, harrastanud sportimist, joonistamist ja plokkflöödi mängimist.
Põhikooli lõpuklassi jõudes olin tegelenud päris mitmete huvidega, kuid kasvades need muutusid. Varsti oli aeg teha oma esimene suurem valik – jääda või minna. Mina jäin. Tundsin sisimas, et sellel paigal on mulle ühtteist veel varuks ja kui praegu lähen, ei pruugi seda võimalust hiljem avaneda. Suuri asju ei pea korda saatma ainult suurtes linnades. Alati on võimalus ise käed külge lüüa ja leida viise, kuidas kodukohta enda jaoks atraktiivsemaks muuta. Ei tasu oodata, et teised meie elu põnevaks teeks. Alusta ise!
Jätkasin haridusteed Valga gümnaasiumis ja kooli kõrvalt tegelesin aktiivselt lemmikhobi – kirjutamisega. Ühel hetkel hakkasin aktiivselt blogima, ning vahepeal ka liituda Valgamaa noortelehe Tankla toimetusega. Ja juba olingi kaasatud noorsootööse. Õige pea tuli teha järgmine otsus – mis minust saab? Gümnaasium oli läbi ja midagi tuli edasi teha. Valik polnud lihtne, sest meeldivaid valdkondi oli mitu: ajakirjandus, fotograafia, meelelahutus, rekreatsioon, noorsootöö. Olles mõnda aega noorsootöös tegev, teadsin, et süda valib selle. Valib sellepärast, et kõiki eelnevaid valdkondi saab noorsootööga lõimida ja oma tööd rikastada.
Oma mõtetes oli eriala valik tehtud. Siiski ei tähendanud see, et kõik koolid, kuhu katsed teen, mind vastu võtavad. Just nii minuga juhtuski. Rong sõitis minust esimesel aastal täiskiirusel mööda. Leppisin olukorraga, kuid ei jätnud jonni. Kuigi ma ülikooli sisse ei saanud ei loobunud ma õpisoovist. Haarasin ohjad ja hakkasin aastaseid erialasid otsima kutsekoolidest, et midagi noorsootööle lähedast eriala õppida ja peale seda uuesti ülikooli proovida.
Leidsin tervishoiu kõrgkoolist sobiva eriala, tegin katsed ja sain sisse. Minu jaoks ei olnud vahet, kas tegu on kutse- või kõrgkooliga. Mulle oli oluline, et saan õppida. Olen seda meelt, et iga asi juhtub mingil põhjusel ja igal asjal on selleks oma aeg.
Asusin õppima Tartu tervishoiu kõrgkooli lapsehoidja eriala aastasele kursusele. Olen väga rahul, et tee mind kohe esimesel aastal ülikooli ei viinud, sest need teadmised ja praktilised kogemused, mis sain tervishoiu kõrgkoolist lapsehoidja eriala läbides, on igati kuldaväärt!
Aasta oli möödas ja kool sai lõpetatud. Seisin taas küsimuse ees – mis edasi? Oli aeg uuele ringile minna. Ülikoolid. Katsed tehtud. Tulemus oli taaskord negatiivne. Sellel korral olin pettunud. Ma ei suutnud uskuda, et olles heade õpitulemustega ja vahepeal end veel täiendanud, ei saa ülikooli sisse.
Enesehaletsus kasvas, sest lähedased andsid mõista, et oleks pidanud koolis rohkem õppima ja mitte nii palju aega kooliväliste tegevustega tegelema. Lisaks arvasid nad, et mul pole piisavalt taipu, jne. Kuulsin sellel perioodil palju negatiivseid sõnu. Kõik jagada õpetusi, mida oleks pidanud tegema (nagu see oleks enam aidanud), kuid keegi ei pakkunud lahendusi ega püüdnud mõista, et alati ei tekigi võimalused kohe. See tuli lihtsalt ise läbi kogeda.
Väga oluline on usk iseendasse. Tuleb jääda kindlaks sellele, mida sulle teha meeldib. Teadvusta endale, et kõik mida teed, teed endale. Peame oma valikud ise tegema, mitte laskma teistel enda eest otsustada. Kuigi ma sel aastal ülikooli valituks ei osutunud, sain ma tööle Tõlliste noortekeskusesse. Olin ametilt unistuste valdkonnas sees, kuigi ei olnud seda eriala koolipingis õppinud. Mul avanes saada kogemus ja tõestada oma sobivust valdkonnas. Sellest hetkest alates olin üpris kindel, et kolmandal katsel ma pääsen ülikooli. Pääsesingi! Eneseusk! Tahe! Lõpuks viib tee meid ikka sellele rajale, kuhu peame jõudma.
Noortekeskuses töötamise ajal viisin läbi meediaringi koolis ning olin ühtlasi mängujuht lastepidudel. Viimaks tundus mulle, et saan teha kõiki neid asju, mille vahel mul algselt valida tuli. Kõik oli paika loksunud, kuni otsustasin ühel päeval siiski astuda veel ühe sammu. Mul tuli valida – noortekeskus või kool. Valisin kooli. Täna õpin Tallinna ülikoolis noorsootööd ning töötan Valga gümnaasiumis huvijuhina.
Egle Kõvask
Valga gümnaasiumi huvijuht
Tallinna ülikooli tudeng
