Täna, 12. mail käis Valga põhikooli 7. klassidele Politsei- ja Piirivalveameti projekti raames koolikiusamise ja narkosõltuvuse teemal kogemusloengut andmas Immanuel Volkonski.
Immanuel on 37aastane mees, kes kümme aastat oma elust on mööda saatnud narkomaanina. Tänaseks on ta sellest täiesti prii olnud seitse aastat. “Ma ei suitseta, ei tarbi alkoholi ega narkootikume.” Immanuel on veendunud, et kõik algab lapsepõlvest. “Mul oli küll isa, kuid tundsin pidevalt temapoolsest kasvatusest puudust. Mul polnud juhtivat meherolli, eeskuju, kedagi, kes tegeleks minu tunnustus- ja kuuluvusvajadusega, mis lapse jaoks on niivõrd oluline.”
Ka 7.e klassi õpilane, Vambola Henno ütleb loengule tagasimõeldes, et enim jäi kõrvu kodune probleemne olukord, mis esinejasse tema lapsepõlves üle kandus. “Üldpildis tundus ta tore ja loengu sisu huvitav,” lisab Vambola. Kooliaeg möödus Immanuelil lapsepõlve vajakajäämiste parandamisele. “Sain klassikaaslastelt ulaka käitumise eest nii-öelda naerupõhist heakskiitu, mis mu tegusid üha ajendas ja mulle seda tähelepanu pakkus, millest lapsena puudu jäi.” Igakordsest tähelepanu võitmisest kujunes lõpuks kiusamine. “Kui räägime koolikiusamisest, siis võtame kas või klassiruumis kellegi kõrvale mitte istumise – see alandab inimest. Aga kuidas peaks õpetaja selle olukorra lahendama?! Paneb vägisi istuma inimese kõrvale, kelle kõrval ei taheta istuda!?”
Kiusamise ja vägivalla ennetamisel tuleb olla hoolikam ja suhelda, toob Immanuel selle ühe olulise faktorina esile. Õpetajatel on väga suur vastutus, kohustus ja ülesanne suhelda, märgata ja ära hoida ning tegelikkuses õpilastel endil ka. “Kui on liidritega seltskonnad, siis aitab solidaarsus ja kokkuhoidmine. Kui ülejäänud klass hoiab kokku, siis liidrist saab üle sõita – heaga üle sõita kurjast,” naerab ta.
Sõprade mõjul suur roll
Sõprusel ja õigetel sõpradel on väga suur väärtus, sest valede otsa komistades võivad asjad halva pöörde võtta. Nii juhtus ka Immanueliga keskkoolis, kus valesid inimesi järgides tõsisemad probleemid alguse said. “Kõigi nende juhuste saatel proovisin ära tubaka ning hakkasin tarbima alkoholi, seda isegi koolis vahetundide ajal. Hiljem tuli ka narkomaania ning kooli kaheks aastaks pooleli jätmine.” Mees tõdeb, et osati lükkas teda kiusatuste küüsi meedia, mis tänapäeval mõjutusvahendina oluliselt domineerib. “Televiisoris oli mitmeid saateid, kus klubides või mujal tõmmati narkootilisi aineid, pandi kellelegi midagi joogi sisse või müüdi kraami. Nähtu tundus uus ja põnev ning laksu kogemine mõnusat tunnet tekitav.” Nii avastas ta enda jaoks sõprade kohtumispaigana Tartu kesklinna baari, kus kohtus röövlite, tapjate ja teiste taolistega.
Just selliseid inimesi, kelle vajadusi, soove, käitumismalle me ei tea, liigub igapäevaselt meie ümber väga palju. Immanuel tunnistab, et igapäevaseid tarbijaid on tõepoolest tohutult palju, kuid ei leia, et peaksime niivõrd hirmus elama. “Kõigi kohta ei saa öelda narkomaan – on olemas pühapäeva tarvitajad, on olemas need, kellel asi kontrolli all, on liigtarvitajad.” Samuti tõdeb ta, et inimene muutub vägivaldseks pigem alkoholi tarvitades. “Kindlasti on mõned välised tunnused, kuidas neid ühiskonnas ära tunda, nagu näiteks pupillid ja käitumine, mälumislihased, tõmblemine, jutukus, silmavaade, miimika – need asjad reedavad, aga võivad olla ka ekslikud.” Ka narkootikumide kättesaadavus on tema kinnitusel tänapäeval ülilihtne. “Kui viitsida vaeva näha, siis saab selle absoluutselt iga inimene kätte.”
Immanuel räägib, et sõltuvus pole nii, et kümme päeva teed ja üheteistkümnes päev oled sõltlane. See on hämar ala ja selle tunnistamine, et oled sees, annab märku, et oledki päriselt sõltuvuses. “Ma ei suutnud minna reisile, sünnipäevale ega üleüldse kodust välja ilma, et poleks kotikest kaasas.” Immanuel oli pärast esimest vanglast vabanemist veendunud, et muudab end – teeb pätti edasi, suhtleb samade sõpradega, väärtushinnangud jäävad samaks, aga lihtsalt tema ei tarbi aineid, kuigi ta sõbrad teevad seda edasi. Kui inimene kogeb midagi, mida ta ise vabalt ei valiks, on ta end valmis muutma, kuid vahel ei pruugi muutuste sisseviimine olla nii lihtne kui see mõttes näib. Kõik kordus ja lõppes taas vanglas. “Tagasilanguse järel toimus lihtsalt üks eneseõigustamine, et mis seal ikka, olengi selline inimene, mida ma ikka muudan – käega löömise tunne oli.”
Vanglas olemine õpetab vabadust väärtustama
Endale tunnistada, teistele rääkida ja kannapööret teha on tohutult raske. “See võttis aastaid aega, enne kui selle nii enda kui teiste jaoks sõnastasin.” Elu vanglas on kohutav, tunnistab ta. “Väga stressirohke ja täis meeleheidet. Ainuüksi teadmine, et istud oma elu maha, on väga frustreeriv. See, et sa näed aastaaegu vaheldumas ja mõtled, mida kõike oleksid teinud, mida saaksid praegu teha, mida teevad su sõbrad. Seal hakkad igatsema selliseid tühiseid asju nagu aasal kõndimine või puu otsa ronimine või lihtsalt bussipeatuses istumine ja mingisuguse lehe hõljumise vaatamine. Sa igatsed asju, mida väljas ei teinudki. Aga seal sees, kaotades need asjad, mõistad, milline väärtus neil tegelikult on.”
Immanuel tõdeb, et kohtuliselt karistatul sulguvad nii paljud uksed tuleviku ees. “Näiteks mõistan tänaseks, kui lahe töö on politseinikel, aga kahjuks ei saa mina sellega oma mineviku tõttu kunagi tegeleda.” Lisaks rõhutab ta, et kooli ei tasuks kunagi pooleli jätta, kuna tagasi minemine ja enda taaskäivitamine on meeletult raske. “Olen haridust alati väärtustanud, ka sel ajal, kui ma sinna ise niivõrd ei panustanud,” naerab ta. “Ma pigem tunnen end hea ja heatahtliku inimesena. Oleksin tahtnud teha mingisugust loomeasja. Saada näitlejaks.”
Praeguseks teeb ta koostööd Politsei- ja Piivivalveametiga, on Tartu vanglas vabatahtlikuks tugiisikuks vanglast vabanevatele sõltlastele ning käib koostöös politseiga jagamas kogemusloenguid koolides ja noortekeskustes. Lisaks pälvis Immanuel Lõuna prefektuuri poolt tiitli “Aasta parim prefektuuri sõber 2015.” Sel aastal on ta ka lõpetamas Tartu ülikoolis raamatukogunduse ja infokeskkondade eriala.
