-
Toimetas Timo Arbeiter
-
Viimati uuendatud: 03 November 2010
-
Klikke: 2853
"Kui Eesti suurimas linnas tehakse valdkondlikult olulisi otsuseid
mõttevälgatuste ajel, siis ei ole see Tallinna linnavalitsusele auks,
kritiseerib Tartu ülikooli doktorand Tallinna otsust noorsootöökeskus
likvideerida," kirjutab Eesti Päevaleht 29. oktoobril. Piret Talur
kirjutas arvamusloo vastukajaks Eesti Päevalehe ajakirjaniku Urmas
Jaaganti artiklile" Tallinna linnavalitsus kaalub Noorsootöö Keskuse
likvideerimist"
Eestis on noorsootöö korraldamine kohaliku omavalitsuse üks ülesandeid,
kuigi valdkonna arengusuunad on üleriigiliselt koordineeritud. Tallinna
Linnavalitsuse impulsiivsed Tallinna Noorsootöö Keskuse ümber
korraldamise plaanid näitavad sellise vastutusjaotuse nõrku kohti.
Noorsootöö struktuur on taasiseseisvunud Eestis viimase kümmekonna aasta
jooksul hoogsalt arenenud: noorteühingud on liitunud ettevõtlikuks
katusorganisatsiooniks, jätkuvalt tugevate huvikoolide kõrvale on
tekkinud kogu Eestit kattev noortekeskuste võrgustik, välja on arendatud
küll veel ebaühtlane, aga järjest mõjukam noorte info- ja
nõustamisteenuse pakkujate võrgustik.
On üsna ootuspärane, et noorsootöö sisu ja vormi arendamisel on kõige
ambitsioonikamad olnud Eesti suuremad linnad eesotsas Tallinna ja
Tartuga. Noorte suur hulk ühes piirkonnas toob ju nende huvid ja
vajadused selgemalt poliitikute ja ametnike fookusesse. Samas teeb
sihtrühma kõrgem koondumus noorsootöö suhteliselt odavamaks – väiksema
summaga on võimalik jõuda suurema hulga inimesteni. Nii jõudsidki just
Eesti suuremad linnad loomuliku arengu tulemusena esimeste kohalike
omavalitsustena viis-kuus aastat tagasi noorsootöö kvaliteedi
aruteludeni, mis nüüd on ka üleriigiliselt hoo sisse saanud. Veel
käesoleva, 2010. aasta lõpul katsetatakse Eesti Noorsootöö Keskuse
juhtimisel kohalike omavalitsuste noorsootöö kvaliteedi hindamismudelit.
Ühena Eesti noorsootöö kvaliteedi analüütikuist tean, et sõltumata
valdkonnast ning kasutatavast kvaliteedi hindamise mudelist on läbivaks
jooneks tegevuse kõrge taseme ennustamisel asjakohane töökorraldus. See
hõlmab eesmärkide seadmise ja saavutamise kultuuri, pühendunud töötajate
leidmist ning hoidmist, läbimõeldud institutsionaalset ülesehitust...
Mida suuremad ootused asetame ühele valdkonnale, seda hoolikamalt tuleb
läbi mõelda, mis on nende ootuste täitmise eeldused.
Kui valima peaks kahe äärmuse, kärsitu uuendamise ning alalhoidliku
muutuste vältimise vahel, siis on tänases kiirelt arenevas maailmas
uuendusvalmidus siiski pigem parem valik. See eelnimetatud kärsitu
äärmus ei ole aga ühiskondlikult olulistes asjades kindlasti
otstarbekas. Mitte ilmaasjata ei ole vist igal rahval oma vanasõnad
stiilis „Üheksa korda mõõda, üks kord lõika“! Kui intuitsioon ütleb
näiteks valdkonna eest vastutavale abilinnapeale, et töökorraldus vajab
muutmist (ja ma kindlasti ei alahinda vaistu olulisust valikute
tegemisel, väljendub ju vaistus teatud hulk kogemusi ning teadmisi),
siis võttes aega olukorra analüüsiks, eksperthinnanguteks ning
kliendirahulolu uuringuteks kohalik omavalitsus saab kas soovitud
muudatusele kinnitust või vastupidi – selgub, et oletus oli ekslik ning
põhines juhuslikel muljetel. Ma ei tahaks uskuda, et Eesti suurimas
linnas tehakse valdkondlikult olulisi otsuseid mõttevälgatuste ajel; kui
see nii on, siis ei ole see Tallinna Linnavalitsusele auks.
Iga kohalik omavalitsus on vaba otsustama, kuidas parimal viisil täita
oma ülesandeid oma inimeste, selle piirkonna elanike teenimisel. See
puudutab nii rahalisi prioriteete kui töökorraldust. Kuid ühes olen ma
Eesti elu eri rollides ja tasanditel elanuna kindel – järelemõtlematud,
kiirustades tehtud otsused võivad küll avaldada muljet oma jõulisusega,
kuid ei aita kaasa tulemuslikkusele mitte üheski valdkonnas, rääkimata
nii paljudele inimestele olulisest teemast nagu noorte igakülgne areng.
Allikas: Eesti Päevaleht, 29. oktoober 2010