Taheva valla Avatud Noortekeskuse poolt korraldatav kuues Mustjõe kalapäev toimus 29. juulil Hargla Maakultuurimajas ja Hargla külatagusel Mustjõe lõigul. Kalapäevast võtsid osa 96 inimest, kellest käis püügivõistlusel ussi leotamas 80 püüdjat.
Nagu traditsiooniks on juba saanud, algas kalapäev õpitoaga. Selle aasta teemaks oli „Kuidas saada suuri saake?“. Õpitoas keskenduti peamiselt vooluveekogus kala peibutamisele – milliseid söötasid kasutada, milliseid lõhna- ja maitseaineid lisada, mida konkus otsa panna, kuidas söötasid valida ning kuidas neid valmistada. Omi teadmisi ja oskuseid jagas huvilistele Jaan Grents.
Suvekooli viimase päeva päikeselisel hommikul äratas noori juba neile tuttavaks saanud kausside helin.
Ainuke vahe oli see, et ärataks oli alati entusiastlik rajaleidja Tuuli. Eelmise õhtu diskost väsinud noored suutsid vaevu ennast telklast lava juurde veeretada, et seda hommikut samuti virgutusega alustada.
Suvekooli teise päeva hommikul kella kaheksa paiku haarasid meediatiimi liikmed köögist kaks plekkkaussi ning sammusid mäest üles telkla poole, et rõõmustada noori "hella" äratusega. Selle all mõeldakse loomulikult nende kahe kausi kokkulöömisest tulenevat viisi.
Kui kõik olid ennast korda sättinud ja piisavalt entusiastlikud uut päeva alustama, võeti suund lava poole, kus algas hommikuvõimlemine ning mõningad uued tantsusammudki said noored selgeks. Osavõtt hommikuvirgutusest oli, võib öelda, et isegi üllatavalt suur. Järelikult oli äratus olnud piisavalt efektiivne.
Huvi suvelaagrite vastu tõi mind 2014. aasta suvel malevasse
2014. aasta algul kirjutas mulle noortekeskuse juhataja seoses esmakordselt üle Valgamaa toimuva malevaga. Tollal olin väga huvitatud igasugustest suvelaagritest.
Võimalusest kuuldes, ei kahelnud ma malevasse minekus hetkekski – seda enam, et seal oli võimalik ka taskuraha teenida.
Minu esimene malevakogemus oli 2014. aasta Tankla Õpilasmaleva Helme rühmas.
Kui uurida vanemate mälestusi lapsepõlve kohta, räägitakse peaaegu alati töö tegemisest kolhoosipõllul ja erinevatest töömalevatest ning paljust, mis seal juhtus. Seega, nähes 2014. aastal kuulutust, et ka Valgamaal tuleb õpilasmalev, otsustasin ennast kirja panna.
Et asja enda jaoks veelgi huvitavamaks teha, ei läinud ma kodu lähedale malevarühma, vaid kaugemale. Otsus sõltus muidugi ka tööst, mida seal teha tuli. Kuigi paljud tööülesanded olid samad, mis mujalgi rühmades, tundus Helme maleva rühm mulle kuidagi kõige huvitavam.
