ehk laupäeval tähistasime meie Tankla noortega jõulupühi – käisime suusatamas, sõime palju-palju jõulutoitu, saime kingitusi ja välja jagati 14 aasta-tegija tiitlit.
Ärkasin üksteist läbi, uni oli veel kohutav aga ajasin end sooja teki alt välja ja asusin tegutsema. Selleks, et jõulupeol üldse süüa saaks, tuli minul kohale viia taldrikud, tassid, kahvlid-noad. Ronisin siis tädi abiga kõrgematesse kappidesse, kust vajaliku kraami otsisin. Ei suutnud ise ka ära imestada, et kodus on üle kolmekümne tassi-taldriku, mida igapäevaselt ei kasutada. Pakkisin asjad kokku ja olingi valmis minema. Keidi, kes pidi minu autojuhiks olema, magas sisse ja selleks ajaks, kui mina kaubamaja juurde jõudsin, oli tema kõigi nelja rehviga Mihklit peale korjamas. Minuga ootas Keidit ka Anna-Marija ja Emily-Hestia. Nad aitasid mul tädi autost kraami maha laadida. Juhtus nii, et Emily pani kasti, kus tassid sees olid, veidike viltusele pinnale. Emily küll kontrollis, et kast ei libiseks, kuid paari minuti pärast käis siiski kõva klirin – tassid leidsid, et tahavad asfaltil lamada. 26st tassist läksid manala teed umbes 6, vigastada said 7-8 ja täiesti terveks jäid 12 tassi. Lohutasime end sellega, et killud toovad õnne.
Koorküla rahvamajast suutis meie autoseltskond täielikult mööda kihutaga kuna näitasime üles liigset usaldust GPS-seadme osas. Kaks kilomeetrit hiljem kuskil metsa keskel teatas GPS-tädike, et oleme jõudnud sihtpunkti. Tehnikat ikka ei saa alati usaldada. Helistasime Siirile, kes seletas meile ära, et "tulge koopasse" ja pöörasime otsa ümber ning varsti olimegi kohal. Seal olev seltskond oli saabunud kaks tundi varem ja toiduvalmistamisega algust teinud. Väike probleem oli kartuliga, mida unustati osta, niiet päeva päästis Tuuli, kes vahepeal kodus ära käis ja kartult tõi. Laval pandi helitehnikat püsti ja Karli "üks-üks, üks-kaks" kajasid igal pool majas vastu.
Saime rahvamajas olla vähem kui pool tundi, kui kahe autoga Järvesilmale startisime. Osad jäid rahvamajja toidu ja ettevalmistustega tegelema. Olin samuti suusatajatega ühes pundis – see oli imeline. Kaks aastat suuski alla saamata andis tunda, peale kahte ringi olin läbi. Alguses ei saanud üldse hoogu sisse ja rada oli suht tasane ka. Mäed on need, mida vajasime. Üks mägi oli ja sellest suutsime kõik ühte hunnikusse kokku kukkuda, kõigepealt Mihkel, siis mina ja peale Anna-Marija. Naersime mitu minutit enne kui püsti saime, oli nii naljakas. Pärast suusatamist jõime sees kuuma kakaod ja sõime kooki ning lihtsalt nautisime seltskonda.
Tagasi rahvamajja jõudes vahetasime talveriided hipikostüümide vastu ära. Nimelt oli jõulupeo stiilikoodiks hipid. Ja kõik said sellega hakkama! Suudame siiski ühtsustunnet luua, seda siis kasvõi veidralt riietudes ja paljajalu ringi joostes. Kõik olid kostüümidesse oma hinge pannud – Elis oli pidulik hipi, Elen oli armas hipi, Tuuli oli veidi kantrihõnguga hipi, Raikol oli blond parukas ja suured prillid, Aile ja Birgit olid nunnult roosad ja naiselikud hipid. Kelly üllatas meid klassikalise hipikostüümiga, Anna-Marija meenutas mustlasnaise hipikleiti ja Ester lendles pika seelikuga ringi. Kõik olid imeilusad.
Külla tuli jõuluvana Ruudi ja hõikas nime välja, mille peale selle omanik pidi minema, jõuluvana põlvele istuma ja luuletust lugema. Nii mõnedki pidid mitu korda minema ja oi siis jõuluvana seadis karmimad nõudmised. Luuletused olid sellised, no teate küll salmi "Mina olen pisi-pisi, ära minult salmi küsi"', vot just selliseid kõlas nii mitmeidki. Oli ka neid, kes tõesti teadsid mõnda pikemat salmi – näiteks Gertu – ja oli ka mõni, kes luges salmi lihtsalt lehe pealt maha – ehk siis Aile. Sain oma esimese kingituse kätte, kuid ei avanud seda kohe. Anna-Marija muudkui meelitas, ütles, et see tõstab su tuju lakke ja puha. Lõpuks piilusin siis ühe silmaga sisse ja nägin raamatut. Süda jättis löögi vahele, see polnud ju ometi võimalik. Küsisin Anna-Marijalt: "Kas see on see, seeee raamat?!". Ta piilus kotti ja naeratas laialt ning noogutas. Ma ikka ei uskunud. Tegin siis koti lahti ja ajasin mõlemad käed raamatu ümber, pigistasin silmad kinni ja tõstsin raamatu silmade kõrgusele. Hingasin sügavalt sisse ja tegin silmad lahti... Ja kiljatasin. Mis oligi oodatud reaktsioon, kui mulle Ott Leplandi superstaari raamat kingiti. Õnnepisarad järgmise viie minuti jooksul ei lakanud ja Keidi pilk oli küll ülimalt rahulolev. Vot nii kerge ongi last õnnelikuks teha. Kolmandal korral ei osanud jõuluvanale ühtegi salmi ette lugeda niiet väike Aladeen'i viibe ja Ruudi saigi vihjest aru ning andis sõbralikult kingituse kätte. Vot see on mõistmine. Kingituste jagamisele kulus ikka kõvasti aega – meil Tanklas ju niiii tublid lapsed see aasta. Jõuluvana Ruudi huumorimeel on ka nii super, et kõhud olid kõigil kõveras ja saal kajas naerukajakatest. Eriti on kõigil meeles Aile naer, mida ta üldse taltsutada ei suutnud.
Pärast jõuluvana Ruudi lahkumist jõudsid kohale ka tublid lehetegijad – Timo, Merlika ja Ülla. Kõik valasid nad kallistustega üle ja koridorist muudkui kostus hüüdeid: "Oh, kui tublid te olete!". Minutite pärast algas juba tunnustusüritus, mille kallal Siiri, Kelly ja Karl kõvasti vaeva olid näinud. Jagasime korda-mööda Kellyga kätte tiitlid aasta tublimatele.
Pärast tunnustusgalat korraldas Raiko mõned toredad mängud ja rahvas vajus laiali. Rahvamajja jäi meid ööbima seitse. Räägiti koguaeg, et hästi külm on, aga minu meelest oli nagu saunas magamine – õhku peaaegu polnudki.
Hommikul kui ärkasin, oli tuba tühi. Ei viitsinud kuhugi minna, niiet lugesin pool Oti raamatut läbi. Hommikusöögi asemel sõime Mariga juba lõunasööki ja varsti hakkasime ka pakkima. Kuna meid oli rohkem, kui Egle auto peale oleks mahtunud, kutsuti Timo järgi. Kui hakkasime asju autodesse paigutama, tuli välja, et Egle auto ei läinud mingi valemiga tööle ja Timo pukseeris meid Valka. Köis andis mingil hetkel linnas ka otsad, niiet päris kesklinna me ei jõudnudki. Tehnika tõsteti ühest autost teise ja Timo sõitis minema, viies ära need, keda andis ära viia. Ja tehnika samuti. Aga siis olime seal meie, mitmekesi lõdisesime külma käes ja karglesime tee ääres. Laulsime Meie Mehe saunalugu ja Ester teatas, et temal hakkas küll soojem. Raiko hakkas ka meie poole sõitma ja koju me kõik igatahes jõudsime. Varbad on ka kõigil alles, niiet maailmalõpp see polnud. Kui nüüd tagantjärgi mõelda, on kõik veidralt koomiline ja kisub suunurgad kerkima. Mäletan veel, et kui alles kuskil metsa vahel sõitsime, ütles keegi, et Hiiumaa teedel kihutame, aga mandril ikka naudime loodust. Seda me tegimegi! Nautisime loodust, üksteise seltskonda ja armastust, mis meid ühendab. Ka kõige raskematel hetkedel ollakse alati valmis appi tulema ja just selliseid mälestusi ma kogungi.
Kairi Piir,
noortelehe reporter
See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
